Alles 150 aastat tagasi peeti lehmi selleks, et põllule sõnnikut saada ja viljasaaki suurendada. Kui aga 1870. aastatel paremate laevade tulekuga ja raudteede valmimisega kaubavahetus suurenes, ei tasunud see enam ära.
1860.–1870. aastatel toodi välismaalt Eesti mõisatesse uusi veisetõuge. Kõige paremini kohanesid friisi ja angleri tõud, kes tõstsid mõisate piimatoodangu mõne aastaga kahekordseks.

Samal ajal, kui mõisnikud piimandust arendama tõttasid, hakkasid Liivimaa talupojad talusid päriseks ostma.
XIX sajandi lõpuks olid Eesti talud niivõrd kosunud, et perepojad saadeti Soome õppima. Seal tutvusid nad piimanduse ja meiereidega, mida koju tulles järele tegema hakkasid. Nii tekkisid erameiereid.
Üle oma vajaduste toodetud piim tuli väärindada ja ära müüa.