Ja on sinna tiitellehele kirjutanud “Margus Mikomägi”. Tead­vustan seda alles 2017. aasta detsembris: kui ema kirjutas, olin kaheaastane.

Nüüd võtan luubi, et uurida oma tol ajal noore ema käekirja. Tahan aru saada, mida ta tundis, kirjutades just sellesse raamatusse oma poja nime. Milline oli sulepea, milline sinise tindi pott... “Suur reheahi” kirjutas üks mu pähe loetud naine, kui kaupmees, et teada saada, kas on ka hea tint, palus midagi tähtsat kirjutada.

Ema ei saanud ju teada, et otsin raamatu üles, kui olen 62aastane. Õigemini ta ei võinud teada, et just see raamat mulle meenub.

Mu kasvamine jäi aega, mida nimetatakse Nikita Hruštšovi sula ajaks.