“Kui kaua te, mehed, veel kartulit maha panete?” küsis sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid kord külarahvalt. “Nii kaua, kui jaksame peale maksta!” vastati talle reipalt. Eesti suusatajad oleks otsekui samalt pildilt maha astunud. “Kui kaua veel kavatsete, mehed, suurvõistlusele proovima minna?” – “Ikka seni, kuni viimnegi huviline on teleka eest peletatud!” Et siit edasi minna, tuleb vastata kahele küsimusele. Esiteks: “Mispärast me peame jätkuvalt truuks jääma neile, keda me enam ei usalda?” Lihtsamalt öeldes: miks me istume endiselt õunapuu all, aga nuriseme selle üle, et see ei kanna apelsine?
Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel