Tema nimi on Bossu, ta elab Haapsalus ja saab 31. detsembril seitse aastat vanaks. Ja tal pole midagi selga panna.

Ilus punane mantlike ja väikesed traksid, mida Bossu nooruses perenaise kõrval jalutama minnes kandis, on ammu lootusetult väikesed. Uute toredate ja seale sobivate riietega on kaubanduses kitsas.

Bossu võeti teadmises, et tegu on miniseaga, aga praegu kaalub ta ligi 130 kilo. Täpset arvu ei tea tema ega ta pererahvas, sest kuhu üks selline siga ennast ikka kaaluma läheb, kust veel omal jalal tagasi tuleb.

Perenaine Ave Heringas tõi Bossu majja, kui too oli paariaastane ja tõesti mini – jooksis krõbinal mööda maja ringi ja oli nii armas ja tore, kui üks siga olla saab. Sügisel sõi ta aias ära kõik mahakukkunud õunad ja pirnid ning ... hakkas kasvama nagu pärmi peal.

Pererahva jahmatuseks paisus nende minisiga otse silme all suuremaks ja suuremaks. Tagantjärele on nad aru saanud, et oleks pidanud sigade kohta palju rohkem uurima, enne kui ühe sellise lemmikloomaks võtsid. Nüüdseks teavad nad, et tegu on vietnami rippkõhtseaga, keda Vietnamis tavalise suure laudaseana peetakse.

Ja kasv veel kasvuks, aga sea iseloom on hoopis midagi muud kui koeral või kassil. Eriti kriitiline on seale kasvuiga ehk puberteet – kui ta siis piire katsetades avastab, et on teistest üle, ei tee ta enam vaikset juttu kuulmagi ja ajab oma tahtmist nii, et vagu taga.

Puhas nagu prillikivi

Võib-olla kui Bossu oleks päris beebieast saadik Ave ja Urmase juures elanud, poleks ta parketti üles tuhninud, diivanit ära sonkinud ja kõiki kapiuksi öösiti lahti kangutanud. Ehk ei oleks ta siis kogu külmiku sisu välja kiskunud ja üritanud seda, mida ei jõudnud kohe ära süüa (külmutatud mustikaid) parketi alla tuhnida. Ja ehk poleks ta siis võõraste suhtes nii tõre ega oleks suvel kohaliku lehe fotograafi aiast välja kihutanud.

Nojah, kes teab.

Majas on Bossul väike sulg, kus pole pahanduste tegemiseks ruumi, sealt viib otse õue uks. Kui see avatakse, vahib ta võõraid esiti umbuskliku moega ja tatsab välja alles siis, kui õunu pakutakse.

“Ta on puhas. Palju puhtam kui kassid või koerad,” sõnab peremees Urmas. Bossu ei saa ennast lakkuda ega pesta, aga ta nühib. Õues puude vastu ja toas seina vastu (sellest tuleb õudne tolm!). Nii saab ta harjased puhevile ja puhtaks. Asjal käib siga õue kõige kaugemas nurgas ning sealaudale tavalist lehka tema juures ei ole. Ta pole iialgi, isegi oma esimestel päevadel uues kohas, tuppa pissinud! See loom on tõesti puhas kui prillikivi.

Kui Bossule hakatakse õue lauda katma, lõpetab ta ajakirjaniku jalatsipaela närimise ja muutub ärevaks. Tiirutab ringi, nuhutab õhku, puhiseb.

Eelinfo kohaselt sööb siga kõike, kuid tema lemmikmaius on lumekrabipulgad. Need aitavad tal vajadusel ka depressiooni ravida. Kui pererahvas sigaduste tõttu looma aseme ümber korraldas, ruumi vähendas ja talle tuppa segituhnitud sohva asemele lavatsi ehitas, võttis loom seda väga hinge ja kaotas tuju. Asi oli nii hull, et ta jäi lausa ööseks välja magama, kuigi seal olid miinuskraadid. Pererahvas oli väga mures, sest esiteks on ju tegu toaloomaga ning teiseks on ta alati eelistanud sooja.

Kui Bossu oli väike, siis oli tal aseme juures ilus värviline vatitekk, mida ta oskas endale ise nii osavalt peale sikutada, et see kattis ta täielikult. Nõnda et kui siga visalt õues soovis ööbida, viis perenaine talle igal õhtul sooja villase teki peale. Kiiksuga küll, aga ikkagi oma loom ju.

Kaks nädalat oli siga kurb, enne kui lumekrabipulkadega õnnestus ta meeleolu tõsta ja loom hakkas öösiti jälle toas magama.

Seega peavad Bossu pidulaual lumekrabipulgad kindlasti olema. Nende taldrikule kenasti väljasättimine pole sealjuures kuigi oluline.

Katame laua!

Üldse on raske seale lauda katta, kui ta ise juures on. Kui õunad, pirnid, paprika, porgandid ja kirsstomatid saab veel paika, siis koogikarbi krõbin ja krabipulkade käristamine on liig. (Sigadel on väga hea kuulmine. Oma pererahva autod tunneb Bossu toast ära, teiste peale ei liiguta kõrvagi.)

Bossu ei tea nüüd enam, kas seista, joosta, tuhnida või ronida. Avastus, et kogu küllus on talle, ei mahu esimese hooga seapeasse ära. Veidi murelikult, kuid äärmise otsusekindlusega haarab ta laualt pirni. Krõuh! Kui on selge, et keegi teda ei keela ja läheduses on ka koogid, algab pidu. Siga lendab lauale sajaga peale.

Kreemikooke haarates paiskuvad taldrikud õhku, pehme riidest jõulukuusk kõigub nagu tormis, laud vangub, pritsmed lendavad. Lauakesele pandud kandik vajub sea rõõmuks viltu ja asjad plartsatavad talle otse nina ette.

Erutatud siga sagib ringi ja sööb läbisegi kõike, mida saab, tõukleb lauaga ja tallub lähedalseisjatel jalgade peal. Ainsana ei huvita teda koerakonserv ja melon. Viimane on liiga suur ja jääb seale jalgu.

Tomatid. Krabipulgad. Porgandid. Sea põseharjased on valget koogikreemi täis. Ta matsutab ja röhib samal ajal tasakesi.

“Muidu ta sööb üsna vähe. Peotäie koerakrõbinaid. Ega ta suure isuga pole,” märgib pererahvas. Nad on natuke üllatunud, et siga nii puhta vuugi teeb.

Mureliku küsimuse peale, et ega see kõik nüüd seal seedimist segi ei löö, hakkab Urmas naerma. “Siiani pole miski seda suutnud!” väidab ta ega muretse mitte üks põrm. Siga on üldse hea tervisega loom, keda veterinaari juurde ravile vedada pole olnud tarvidust. Õnneks.

Lõpuks laseb Bossu endale veel õuna suupäraseks viilutada ning siis on kõik. Konserv ja lahtilõigatud melon jäävad varestele, kes on sea head sõbrad. Kui ta väljas toimetab või lesib, siis istub teinekord mõni lind seal seljas ja nokib sealt midagi. See on suur eesõigus, sest üldiselt Bossu suur läheduseihaldaja ei ole ning näitab ka välismaailma suhtes üles pigem võõristust.

See, kui naaberkrundi lasteaialapsed teda piidlevad, siga ei sega. Ja lastel on ka tore, sest ega’s tänapäeval siga enam nii tihti tuhnimas näe. Kui lapsed praegu vaataks, siis nad näeks, kuidas siga lauast eemale pöördub ning, kärss teovalmilt õieli, maha pandud fotokoti poole paar sammu teeb. Fotograaf teeb kohe paar veel kiiremat sammu.

Siga ka ei söö

Nüüd tahaks Bossu seda, mida kõik need, kes on kõhu mõnusalt täis puginud – tuppa minna ja pikutada. Ta teeb ajakirjaniku poole mõne ähvardava kiire sammu, kuid rohkemat ei viitsi. “Tema hambad on nürid – kui hammustama peaks, pole hullu,” sõnab perenaine. Hea teada.

Toas saab ta külalistelt veel ühe koertele närimiseks mõeldud maiuse, mis on kenasti jõululikult kujundatud. Mõnda aega kostab kõva krõhveldamist, kuid lõpuks sülitatakse see välja. Koos meloni ja koerakonserviga on närimispulk üks pidulaua komponent, mille kohta saab öelda, et siga ka ei söö.

Sulust hakkab kostma norinat. Bossu puhkab. Aga jõulude ajal, nagu ka jaanipäeva paiku, olevat ta üldse tagasihoidlikum ja käituvat viisakamalt. Muidu on siga nagu siga ikka, närib, tuhnib ja ruigab. “Ärge võtke siga endale lemmikloomaks, kui te ei tea täpselt, mida teete,” soovitab Ave tungivalt. “Ja kui kuskil on siga ära anda, siis uurige hoolikalt, miks!”

Bossu sulust kuuldub norsatus. Tema poolest on kõik kombes.