1987. aasta veebruaris sai toonane NSV Liidu kaitseminister marssal Sergei Sokolov käsu ilmuda NLKP Keskkomitee peasekretäri Mihhail Gorbatšovi juurde. Ning mitte tühjade kätega – kaasa tuleb võtta riigi tuumarelvastuse paiknemise skeem ja lääneosa õhukaitsesüsteemide täielikud kaardid koos juurdekuuluvate lisadega.

Nõukogude armee kaks tähtsaimat isikut uurisid neid hoolega ning jutuajamise lõppedes käskis peasekretär marssalil need kaks ülisalajast dokumenti tema juurde jätta. Üllatunud väepealik teadis une pealtki, et sõjaväes käsu vastu ei vaielda ja nii ta neid kaarte seal viimast korda nägigi.

Kindralmajor Leonid Ivašov töötas tollal kaitseministri sekretariaadi ülemana ja teadis hästi, et tegu on riigi suurimaid sõjasaladusi sisaldavate materjalidega, millele oli juurdepääs vaid väga piiratud isikute ringil. Selliseid pabereid tohtis hoida vaid eriruumis, mille olemasolustki teadsid vaid üksikud inimesed.

Mõne nädala möödudes päris Ivašov kaitseministrilt, millal saladokumendid ministeeriumi tagasi tuuakse. Sokolov helistas Gorbatšovile ning kuulis jahmatamapanevat vastust – peasekretär ei mäletavat, kuhu ta need pani! Saatku marssal oma esindaja tema kantseleisse ja otsitagu seal koos edasi. Otsitigi, kuid tulemusteta.

Leonid Ivašovi edasine sõjaväeline karjäär kujunes säravaks – ta sai kindralpolkovnikuks, ajaloodoktoriks ning professoriks. Aastatel 1996–2001 juhtis Venemaa kaitseministeeriumi rahvusvahelise sõjalise koostöö peavalitsust. Ivašov on jäänud endale kindlaks tänini – erikomisjon tegi toona kindlaks, et Gorbatšovile üleantud ülisalajasi materjale ei tagastatud.

lenduri teekond:

Skeemid: Liisi Viskus, Alari Heinsoo, Heleri Kuris

SMERŠist eriosakonnani

Viimase suure sõja ajal kutsuti Nõukogude armee vastuluureosakondi SMERŠiks (lühend venekeelsest nimetusest смерть шпионам). Kaheksakümnendatel kandsid need nime “eriosakond”. Seal teeninud mehed kandsid küll selle väeliigi mundrit, millega nad tegelesid, kuid allusid mitte sõjaväe juhtkonnale, vaid KGB-le. Kogu selle võimsa struktuuri tipus oli NSV Liidu KGB kolmas peavalitsus ehk sõjaväe vastuluure, mida komitee esimese aseesimehena kuni 1985. aastani juhtis Brežnevi üks kunagisi lähimaid usaldusaluseid armeekindral Georgi Tsinjov.

Neil aegadel pööras Tallinnas Uue tänava maja number 19 hoovi hommikuti must Volga, roolis lennuväemundris ajateenija. Kui sõjaväesõidukitel olid erilised, mustal põhjal numbrimärgid (nii on see ka tänapäeva Eestis), siis selles tavaliste tsiviilnumbritega masinas istus Eestis paiknenud hävituslennuväediviisi eriosakonna ülem Leonid Ivtšenko.

Eestis paiknenud hävituslennuväediviisi eriosakonna ülem Leonid Ivtšenko rääkis, et mõned asjad Rusti loos on seni olnud valesti kirjas. Foto: Sven Arbet

Diviisi kuulusid ka Haapsalus, Pärnus ning Tapal paiknenud hävituslennuväe polgud. Neist viimasel on Mathias Rusti looga palju pistmist.

Seda lugu kirjutades sõidan ma ühte nukravõitu monoasulasse Ivtšenkoga kohtuma. Vana tšekist vaatab mind teraselt ja püüab kindlaks teha, kas ma Rusti lennust ka rohkem tean, kui seni avaldatud. Veendudes, et üht-teist siiani vaikimisega ümbritsetust ma ikka tean, muutub ta sõnu seades väga ettevaatlikuks ning valivaks. Et mitte öelda valvsaks. Tasapisi see taandub ning eriosakonna ülemgi arvab oluliseks, et rahvas peab tõde teadma. Paraku, enamasti ikka tagantjärele.

Tegelikult oli nii

2008. aastal Rusti üüritud lennuk restaureeriti ja on nüüd Berliini tehnikamuuseumis kõigile vaatamiseks (pildil).
Cessna pikkus on 8,20 m, tiivaulatus 10,92 m, tippkiirus 217 km/h ja lennukaugus 1000 km.

Leonid Ivtšenko lausub, et mõned asjad on Rusti loos seni valesti kirjas. Kõigepealt oli tõesti nii, et 28. mail 1987, mil kurikuulus väikelennuk Ida-Virumaal Saka kordoni valvealas NSV Liidu maapiirist üle lendas, peeti kogu suures riigis rõõmsat pidu – piirivalvurite päeva. Venemaal tähistatakse seda tänapäevalgi. No teadagi mis, kui venelased juba pidu peavad...

Kuid sellel peol pole juhtunuga mingit pistmist, kuna lendavate objektide ning õhupiiri jälgimisega tegeles mitte KGB süsteemi kuulunud piirivalve, vaid kaitseministeeriumi alluvuses olnud õhukaitseväed (PVO). Kuulus lennuk ei rikkunud piiri märkamatult. Loksa radar ning Pääskülas asunud PVO lennujuhtimiskeskus, mida kohalikud antenniväljaks kutsusid, fikseerisid kutsumata külalise.

Õige pole ka see, et piiririkkujaga midagi ette ei võetud. Tapal paiknenud 656. õhukaitse hävituslennuväepolgu piloot vanemleitnant Anatoli Putšnin asus oma MIG-23ga vastavalt saadud käsule Rusti juhitud väikelennukit Cessna 172 jälitama. Ta leidis selle peagi ega kaotanud objekti silmist, kuni saabus korraldus oma lennuväljale tagasi pöörduda.

Putšnin on ainus sõjaväelane, keda selles suurt kära tekitanud loos autasustati – talle anti medal “Lahinguliste teenete eest”. Kaks siinset õhukaitseohvitseri aga pandi kinni.

Pärast Putšnini maandumist diviisi puutumus asjaga lõppes. Muust rääkigu juba teised inimesed, jääb teenekas vastuluuraja endale kindlaks. ““Meil lobisemise eest palka ei maksta,” öeldi juba ammu enne preili Agnest ja “Viimset reliikviat”,” lisab ta.

Jutuotsi kokku tõmmates pärin Ivtšenkolt, kuidas olid eriosakonna suhted Pagari tänava ehk ENSV Riikliku Julgeoleku Komiteega, olite vanalinnas ju peaaegu naabrid. Teie konspiratiivkortergi asunud samas kandis.

“Meie eriosakond allus otseselt 6. õhukaitsearmee eriosakonnale. Tõsi, kohalikes küsimustes tegime Pagari tänavaga koostööd. Seal olid toredad mehed, komitee esimehe kindralleitnant Karl Kortelaineniga mängisin tihti malet,” vastas ta.

Ma ei saa lõpuni aru, kas Ivtšenko kavaldab või hoidub kõike rääkimast. Lõpetuseks küsin, kuidas malemängus siis läks ka.

“Enamasti ma ikka võitsin Kortelainenit,” muigab malehuviline vastuluuraja.

Segadus Soomes

28. mail 1987 kell 12.21 startis Helsingi Malmi lennuväljalt väikelennuk Cessna 172, mille piloot Mathias Rust teatas, et lennusihiks on Stockholm ja algul võttiski ta kursi selles suunas. Lennudispetšer Päivi Hokkonenile jättis lendu alustav Rust ebatavaliselt rahuliku inimese mulje, otsekui oleks mees rahustite mõju all. Vahest teadis nooruk, et tal algaval lennul tegelikult midagi karta ei ole?

Ka Malmi lennuvälja toonane ülem Raimo Seppänen ütles Maalehele, et kohtus Rustiga enne väljalendu (Soome lennunduses kasutatakse selle kohta sõna breefing), aga otseselt tegeles tema lennuloaga terane Hokkonen. Seppäneni sõnul on kummaline, et raadioside Rustiga katkes vahetult pärast seda, kui ta oli lennujuhtimiskeskust teavitamata ootamatult muutnud kurssi ning kohe seepeale kadunud ka radaripildilt.

Tõenäoliselt Rust teadis ka seda, millisel kõrgusel lennates ta Soome radarile enam nähtav ei ole ja see käivitaski päästeoperatsiooni – tema lennukit peeti merrekukkunuks. Seda kahtlust kinnitas ka just kadumise kvadraadis merepinnalt avastatud muljetavaldava suurusega õlilaik, mis sinna kuidagi iseenesest tekkida ei saanud.

Kindralleitnant Pertti Jokinen oli 1987. aasta mais Soome sõjalennuväe ülem. Foto: Erakogu

Soome sõjalennuväe toonane ülem, kindralleitnant Pertti Jokinen lausus Maalehele, et mõlemal pool Soome lahte vaatasid ja kuulasid õhukaitseväelased pidevalt loomulikult ka seda, mis teisel pool piirialadel toimub. Nii on see ka tänapäeval.

Pertti Jokinen: “Polnud Rakvere–Tapa kvadraatki, nagu soomlased seda nimetasid, mingiks erandiks. Ka meil toimuv päästeoperatsioon ei saanud punaõhuvalvele märkamatuks jääda. Pole võimatu, et see teave mõjutas ka nende otsuseid ja järeldusi.”

Minu küsimusele, et kadumaläinud Rusti lennukit otsisid samaaegselt Soome ja NSV Liidu asjaomased teenistused, vastab kindralleitnant jaatavalt: “Ei meenu, et midagi taolist oleks enne või hiljem ette tulnud,” lisab ta.

Nüüdis-Venemaa ajakirjanduses levivat versiooni, nagu oleks Soome riik hiljem Rustile alusetute päästekulude eest tasumiseks esitanud 100 000dollarise arve, ei pea Jokinen tõenäoliseks. Ta meenutab oma praktikast lugu, kus Kemi abielunaised teatasid kahe kalale läinud mehe kadumaminekust, mispeale käivitati päästeoperatsioon.

Kolmandal päeval leiti otsitavad ühe rannikusuvila magamistoast. Mehed olid läinud püüdma hoopis muid purikaid, mis neil nüüd sängis siputasid. Päästekulusid ei nõutud neiltki.

Rust ületab Nõukogude piiri

Praegu Eesti Vabariigile kuuluv Vaindloo saar ületab pahatihti uudisekünnist – jälle on Vene lennukid selle kohal lühikeseks ajaks meie õhuruumi sisenenud. Just enne seda saart suurendas madallennul lähenenud Rusti lennuk järsult lennukõrgust, et mitte kokku põrgata sõjaväeside antennimastidega, ning avastati.

Tallinna PVO diviisi operatiivkorrapidaja, alampolkovnik Ivan Karpets otsustas algul ise selgeks teha, millega tegu ja alles seejärel armee staapi Leningradis ette kanda. Valehäirete pärast oli varemgi pahandusi olnud, seda enam et just samal ajal külvasid sealkandis madallennul kaks kukuruusnikuks kutsutud AN-2 tüüpi lennukit põldudele väetist.

Kolmandal päeval pärast Rusti saabumist oli poliitbüroo otsusega NSV Liidu kaitseministeeriumis ning kindralstaabis juhtkonna korrused senisest meeskonnast valdavalt tühjaks tehtud.

Pildi klaarimiseks kulunud 15 minutit viisid Karpetsi hiljem Tallinna Garnisoni sõjatribunali otsusega viieks aastaks vangi, korrapidaja abile anti aasta vähem. Süüdistuseks viivitamine.

Piloot Putšnin on meenutanud, et ta leidis Rusti Cessna suhteliselt kiiresti ja kandis ette: “Algul tundus, et see on helikopter, kuid nüüd näen selgesti, et õhus on tundmatu väikelennuk, mis lendab kõrgusel 500 meetrit.”

Jälitamise juhtimise üle võtnud 6. õhuarmee ülem, kindralleitnant German Kromin püüdis Putšnini veenda – kontrollige veel kord, ilmselt on tegu tiheda pilverünga või suure haneparvega.

Mees jäi endale kindlaks ja sai seepeale üllatava korralduse – pöörduge Tapa lennuväljale tagasi. Kindral ise võttis kella 15.30 paiku vastu otsuse, et tegu ongi tiheda linnuparvega ning sisuliselt lõpetas jälitamise.

Veel mitmel korral vilksatas tundmatu objekt lühikeseks ajaks radariekraanidel, kahel korral tõsteti asja uurimiseks püüdurhävitajad õhku juba kaugematelt aerodroomidelt, kuid tugeva pilvituse tõttu need objekti enam ei leidnud.

Õhtu Moskva lähistel

Tundmatut objekti käsitleti kogu teekonnal NSV Liidu õhuruumis mitte riigipiiri rikkujana, vaid lennueeskirjade eirajana nr 8255. Siin aga on väga suur erinevus. Esimesel juhul on tegu eeldatava vaenlasega, teisel puhul aga eeldatakse, et lennumasin on kas eksinud kursilt või ei saa mingi rikke tõttu keskusega ühendust.

Marssal Dmitri Jazov on 2011. aastal Rusti lennu kohta öelnud, et tegu oli provokatsiooniga, mis toimus Gorbatšovi tellimusel või teadmisel.

Rust oli jõudnud Valdai piirkonda, mille eest vastutanud õhukaitseväelased küsisid keskuselt luba tundmatu objekt siiski hävitada. Luba jäi saamata ja ilmselt juhinduti siin NSV Liidu kaitseministri käskkirjast 0048, mis kategooriliselt keelas tsiviil- ja väikelennukite tulistamise. Pärast 1983. aastal Lõuna-Korea reisilennuki allalaskmist oldi sellistes asjades ülitundlikud. Rusti maanduma sundimiseks võimalust ei leitud.

Pagunid lendasid

Kolmandal päeval pärast Rusti saabumist oli poliitbüroo otsusega NSV Liidu kaitseministeeriumis ning kindralstaabis juhtkonna korrused senisest meeskonnast valdavalt tühjaks tehtud. Otsekui oleks loosung “Plats puhtaks” viis aastat hiljem sealt laenatud.

Toimunud suurpuhastust on võrreldud armee juhtkonda kolmekümnendate aastate lõpul tabanud repressioonidega. Oma koha kaotas üle veerand tuhande kõrgete pagunite ja papaahadega mundrikandja. Sõjaväe ladvikus tekkinud ilmsele rahulolematusele Gorbatšovi sõjaväereformidega ja ameeriklastele võimaldatud järeleandmistega oli selleks korraks tehtud kiire lõpp.

Uueks väepealikuks ei saanud mitteootuspäraselt marssalid Kulikov või Ahromejev, vaid hoopis Jazov. Ja seesama marssal Dmitri Jazov on 2011. aastal Rusti lennu kohta öelnud, et tegu oli provokatsiooniga, mis toimus Gorbatšovi tellimusel või teadmisel. Meest sõnast, nagu on taolistel puhkudel kombeks lausuda.

Rust rahvakohtu ees

Oli see ülim edevus ja soov pälvida taas meedia tähelepanu või ehk hoopis vajadus saadud honorariga parandada oma rahaasju, kuid 2013. aastal võttis Rust vastu kutse osaleda Venemaa televisiooni erisaates. Moskvas ei võetud teda vastu kui kangelast, vaid stuudios toimunud ristküsitluse toon oli karm ning pärimised rängemad kui omaaegne prokuröri süüdistuskõne NSV Liidu Ülemkohtu istungil.

Kui 1987. aastal ülemkohtus andis Rust kõigile küsimustele iroonilise enesekindlusega täiesti ammendavaid vastuseid, siis telestuudios, mis meenutas rahvakohut, jäi ta mitmete pärimistega kimpu. Mõni küsitleja suutis teda lausa jahmatada.

NSV Liidu ülemkohtus esines Mathias Rust enesekindlalt. Foto: Scanpix

Mõlemal korral oli tõlgina kohal Volfgang Akulov, kes samuti arvas, et tegu on otsekui kahe eri inimesega. Ülemkohtu ees seisis optimistlik kohtualune, kes tundus teadvat, et midagi halba teda ees ei oota ning mõne aja pärast on ta kuulsa mehena Saksamaal kodus tagasi.

Sisuliselt nii ka läks – karistuseks mõistetud neljast aastast istus ta kahekohalises hea seltskonna ja korraliku menüüga kambris ära 1 aasta ja 2 kuud, misjärel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Andrei Gromõko talle armu andis. Seesama Gromõko, kes poliitbüroo koosolekul kolm päeva pärast Rusti maandumist nõudis, et sakslasele tuleb teistele hoiatuseks mõista kümme aastat vangilaagrit.

Kõmulisest lennust möödunud 26 aastat olid Rustile kirevad, ehkki väliselt oli naisi ja kodumaid vahetanud ning kaks korda Saksamaal kohtu all olnud mees vähe muutunud. Esimest korda mõisteti ta vangi meditsiiniõe pussitamise eest, kes väidetavalt ei soovinud tema tunnetele vastata. Teist korda tuli kohtukulli ette astuda kaubamajast varastamise pärast. Oma ameti kohta väitis ta, et tegeleb finantsnõustamisega.

Kui 1987. aastal Moskvasse lennanud nooruk pajatas rohketes intervjuudes, et ta saabus rahuvõitlejana Gorbatšovi tervitama ja avaldama talle oma vaimustust perestroika üle, siis telestuudios ütles ta, et Gorbatšov kasutas tema lendu ära oma vaenlastest vabanemiseks.

Rusti jutt tundus rabedana juba 1987. aastal, kuna “armas sõber” koos oma kõigeteadjast abikaasaga oli just sel päeval visiidil Ida-Berliinis. Ta päris seal aru kaasasolnud kaitseministrilt Sergei Sokolovilt, kuidas võis võõras lennuk sattuda Punasele väljakule.

“See on võimatu!” vastas marssal. Kolme päeva möödudes oli ta juba sõjaväepensionär. Muide, tuleb kuidagi tuttav ette, et ajal mil kodumaal midagi tõsist juhtus, oli peasekretär sageli välismaal. Tbilisi, Vilnius – olid need vaid juhused?

1987. aasta piirivalvurite päevast möödunud 30 aastaga on mõndagi selgemaks saanud. Seni püsivad vastuseta aga vähemalt kaks küsimust, mis seavad Rusti kui 19aastase üksi tegutsenud uljaspea müüdi tõsise kahtluse alla.

28. mail 1987 osutas Mathias Rust Mihhail Gorbatšovile igal juhul üliolulise teene. Olgu siis üksikmängijana või mitte.

Rust tegelikult ei maandunud Punasele väljakule, kus oli arvukalt turiste, kes võinuks viga saada. Lennuk laskus sillale Большой Москворецкий ning ruleeris sealt maad mööda peaväljakule. Dokumentaalselt on tõendatud, et mõni päev varem võeti nimelt sellelt sillalt maha elektrijuhtmed. Just nagu remondiks. Kes seda tegi, ei teata tänini. Neisse juhtmetesse takerdudes võinuks lennuk lihtsalt maha prantsatada ja põlema minna.

Salapärane lõppmäng

Moskva õhukaitseringkonna käsutuses oli riigi parim õhuvaatlustehnika. Uued seadmed võimaldasid jälgida lausa autode liikumist maanteetrassidel. Ja taas kordub sama lugu – piirivalvurite päeval lülitati vastav automaatjuhtimissüsteem ASU välja. Justkui profülaktikaks. See võimaldaski Rustil märkamatult Punasele väljakule jõuda ning seal üle tunni aja segamatult Gorbatšovi ja tema poliitikat kiita. Kuni lõpuks saabus must Volga, millega ta sõidutati sinna, kuhu sellistel puhkudel tavaliselt ikka.

Kogu pühapäevaõhtust etendust, mille Rust andis, salvestati paljude kaameratega. Nagu hiljem selgus, olid neli neist Betacamid – mitte turisti-, vaid profikaamerad. Üks seal patrullinud miilitsatestki kirjutas oma raportis, et tema arvates toimunud Punasel väljakul Mosfilmi uue seriaali võtted...

Betacamid, muide, olid ETV kauaaegse juhi Enn Anupõllu sõnul toona meilgi väga defitsiitsed, sinna jagus neid aga juhuslikult lausa neli!

28. mail 1987 osutas Mathias Rust Mihhail Gorbatšovile igal juhul üliolulise teene. Olgu siis üksikmängijana või mitte.

Mathias Rust rääkis juunis kümme aastat tagasi, seega Moskvasse maandumise 20. aastapäeval, Eesti Päevalehele, et ajab Eestis kinnisvaraäri ja tahab alustada siin spordirõivaste tootmist.

Rust käib enda sõnul tihti Eestis ja peatub oma Tallinna vanalinna korteris. Eestisse sattus mees esimest korda 2004. aasta veebruaris ühe eestlasest sõbra kutsel.
“Mulle meeldib Tallinna vanalinn, mis annab aimu selle maa pikast ajaloost,” ütles Rust toona. Enda sõnul on Rust viimastel aastatel tegelnud tekstiiliäriga ja väitis ka, et on Eestis ajanud kinnisvaraäri.
Rust avaldas lehele ka uskumust, et tema kurikuulsal lennul oli poliitiline missioon, mille ta ka suutis täita. “Tahtsin Gorbatšovile näidata, et paljud lääne inimesed usuvad temasse.”
Rust on oma sõnul kindel, et andis Gorbatšovile võimaluse vabastada ametist vanameelne kaitseminister Sergei Sokolov ning asendada ta Dmitri Jazoviga, kes tollal oli veel “Gorbatšovi mees”.
Tänase päeva seisuga siinses äriregistris Rusti võimalike äride kohta Eestis teavet ei leidu.