Eriti uhke oli isa siis, kui poiss vabatahtlikult 11 kuuks aega teenima läks. Aleksandr: “Isa ise on palju oma sõjaväeteenistusest rääkinud. Aeg oli muidugi teine ... isa teenis erivägedes, oli tulipunktides. Öeldakse, et sõjavägi teeb poisist mehe, mina usun seda. Ja lootsin, et leian sealt häid sõpru ning tahtsin ennast proovile panna.” Aleksandri vanemad kolisid Narva 1990. aastal Peterburist. Isa otsis pärast armeeteenistust tööd, sattus Narva ja talle meeldis. Pealegi soovisid vanemad suurlinnast lahkuda ning leida laste kasvatamiseks rahulikuma koha. Eesti keelt Aleksandr koolis selgeks ei saanud. Sõnu õppis, neid kasutama aga mitte. Nüüd saab juba paljust aru, kuid rääkimine on keerulisem. Sama muret kurdab tema isa – öeldut mõistab, aga vastamisega jääb jänni. Keelepraktikat ju pole. Aleksandrit on aidanud teenistus kaitseväes – temaga teenib poisse kõikjalt Eestist, mõni ei oska üldse vene keelt. Veronika: “Aga Saaremaal nad räägivad hoopis teistsugust eesti keelt! Sellest on raskem aru saada. Vanemad inimesed ei ütle “number”, nemad ütlevad “nummer”...”
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel