Samas leidub lõhede tekitajal ühisnimetaja. Inimlikkus – seda on vähemaks jäänud. Võib öelda ka – empaatia. Kuhu need omadused meis kadunud on?

Just sellises õhkkonnas, kus teistsugusus on pideva löögi all, olen hakanud senisest enam märkama inimesi, kel kipuvad olema asjadest raudkindlad, jäigad arusaamad. Üsna väikestes argisteski küsimustes, suurematest rääkimata. Ja see mõjub mulle nii, et kui saan mõne mitmetahulise teema kohta ühese kindla väite, mis välistab teised võimalused, kipun eemale tõmbuma.