Luteri kiriku enesemõistmine ning ülesanded ühiskonnas on totaalselt teisenenud. Vene ajal oli kirikuhoone koht, kus tohtis käia “usulisi vajadusi rahuldamas”, kui kellelgi oli selliseid igandlikke ja häbiväärseid himusid. Praegu oodatakse kirikult rohkemat. Püüan paari lausega kirjeldada. Üleminekuajal kujunesid kirikud nn humanitaarabi jagajateks. See oli paratamatu. On üsna selge, et kristliku Euroopa aeg on möödas. Kristlasi võib ju siin olla omajagu, aga neil puudub võitlusvaim. Relvad on araablaste omast paremad, veel, aga humanism ei lase neid kasutada nagu ristisõdade aegu.