Nüüdseks on selgunud, et lisaks mõne geeni puudumisele või lisandumisele on oluline eraldusjoon inimese ja šimpanside vahel meie keel ja kujutlusvõime. Narratiividest punutud nabanöör seob omavahel kokku suure hulga üksikisikuid, perekondi ja riike. Riikide loomine ja koos hoidmine eeldab käitumiskoodeksit, mida kõik tunnustaksid. Isegi siis, kui nad seda ise juhtuvad rikkuma. Iga katse käsitada sotsioloogias inimest kui bioloogilist olevust on tagasi tõrjutud mõjuva sildiga, et niisugune jutt on “sotsiaaldarvinism”, mis on sama taunitav kui natsionaalsotsialism. Bioloogias ei ole õigusi olemas. On üksnes organid, võimed ja tunnused. Just nagu võrdsus, õigused ja osaühingud, on ka vabadus midagi, mille inimesed on ise välja mõelnud ning mis eksisteerib vaid nende endi kujutluses. Tulihingeliste keskkonnakaitsjate seast on kostnud hääli, et demokraatia on osutunud võimetuks päästma maakera tulevikku ning seega tuleks ehk lunastust otsida mõnest teisest poliitilisest süsteemist.