See, millise kiirusega vihisevad elektrilise abivahendi seljas kihutavad uljaspead kõndijatest mööda, on hirmutav. Nende tulemist ei kuule ja selja tagant lähenedes ka ei näe, mistõttu jääb pärast ehmatust vaid tõdeda – hea et ma alla ei jäänud.

Töökaaslane, kelle laps alles kolmene, kardab temaga kõnniteel käia ja eelistab pigem kärusse istuma panna. Ta ei taha mõelda, mis võiks juhtuda, kui põnn teeb mõne äkilise liigutuse, jooksusööstu kõnniteel, kust iga hetk võib mööda tuisata mõni rulataja või tõukerattasõitja. Kärus olles on laps vähemalt rohkem kaitstud.