Eestis on inimesi, kellel sellised veskid juba olemas. Toimub ka eraviisilisi metsalaagreid, kus õpetatakse hädaolukorras kõige nutikamat toimetulemist. Mingit paanikat pole, täitsa rahulikult tehaksegi samas jahvatatud viljast lõkke peal leiba ja arutatakse, kuidas sooja saada, kui oled ootamatult ilma hooleks jäänud. Ajal mil meedias alles usinasti vaieldakse, kas ohust rääkimine tähendab paanika õhutamist või mitte, on toimekamad ühiskonna liikmed ammu keldrid kriitilise pilguga üle vaadanud ning varusid hinnanud. On loomulik, et kui uudistes näidatakse presidenti ja peaministrit, kes räägivad, kui kaitstud me oleme, siis mõtlevad vaatajad edasi: kuskilt see teema ju tuleb, kellegi ja millegi eest kaitsmine käib. Ja lõpuks – mis selles halba on, kui inimesed mõtlevad läbi, mida teha olukorras, kui kodus pole mõnda aega elektrit või vett ning WC ei tööta. Kuidas korraldada oma elu nii, et ka tormi, uputuse tulles – ja veel hullem, interneti kadudes – ei oldaks kohe esimene abivajaja?