Neil hetkedel olen küsinud endalt, kas, ning kui jah, siis miks peaks mind ennast kunagi mälestama või vähemalt mäletama. Sel aastal kerkis küsimus aga juba nüüd, kahel järjestikusel jaanikuu päeval, kui viimsesse rahupaika saadeti Marie Under ja Ellen Niit. Muidugi on nii Under kui ka Niit eesti rahva suurnimed, muidugi teab Toomas Hendrik Ilves kirjandusest rohkem kui enamik tema rahvuskaaslasi. Aga ikkagi – mis oleks, kui president saadaks viimsele teele iga eestlase? Vähemalt selle, kes on seda väärt?