Valvas kodanik ei saa, ei tohi lubada, et mõned asjad tema eest arvamust küsimata lihtsalt ära otsustatakse. Ta ei ole nagu sõjaväes, kus, vähemalt selles Nõukogude omas, öeldi, et tuleb suu pidada ja edasi teenida. Ta peab arvama, või kui tal arvamust parasjagu ei ole, siis laskma targematel seda arvamust kujundada. Et olla täisväärtuslik kodanik, et kõlvata ühiskonna liikmeks. Kui arvamuste avaldamise ja kujundamise ja ümberkujundamise surve liiga suureks paisub, tekib ühel hetkel tahtmine juhe seinast tõmmata ja kuhugi kaduda – näiteks minna kõrbesse. Kuhu uudised ei pääse ja kus ei ole internetti, vahest mitte ka telefonilevi, ja kus saaks kas või mõne päeva midagi arvamata olla. Ning mõelda oma mõtteid.