Koostaja: Aive Mõttus

SURM NUMBRITES

Koostaja: Rein Raudvere

1015 eurot kulus Eestis leibkondadel keskmiselt ühe matuse peale 2016. aastal.

Jaanuaris sureb Eestis enamasti kõige rohkem inimesi.

Suvi on kõige surmavaesem aastaaeg.

81,8 aastat oli Eesti naiste oodatav eluiga sünnimomendil 2015. aastal.

Iga viies neist tähistab 91. sünnipäeva ja üks sajast tähistab oma 100. sünnipäeva.

73,1 aastat oli Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil 2015. aastal.

Iga kümnes neist on 54. eluaastaks surnud, iga viies saab tähistada 86. sünnipäeva ja üks sajast näeb oma 98. sünnipäeva.

Aastal 2016 oli surnud naistest lahutatuid 1311 ehk ligemale kuuendik.

Ligemale pooled surnud meestest olid abielus ja umbes kuuendik lesed.

7986 inimest viisid mullu hauda vereringeelundite haigused ning naisi suri enam kui mehi. Suurimat kurja tegi kõrge vererõhk ehk hüpertooniatõbi.

3794 inimest suri mullu vähki, sh mehi rohkem kui naisi. Kõige enam viivad meie inimesi hauda kõri, bronhi ja kopsu pahaloomulised kasvajad.

108 inimest suri eelmisel aastal juhusliku kukkumise tõttu.

100 inimesele sai mullu saatuslikuks alkoholimürgistus.

Suremus on alati 100%. Mõned lihtsalt surevad varem, kui teised.

Eestis elab statistiliste andmete kohaselt üks 123 aastane inimene, kuid keegi ei ole teda kunagi näinud.

Allikas: Statistikaamet

Koostaja: Mari Kartau

Nii korraldad lahkunule sobiva ja taskukohase matuse

Argo Ideon

Matuste korraldamine on küllaltki suur väljaminek, mida omavalitsuselt saadav toetus ei kata. Kokku on võimalik hoida, kui korraldada tagasihoidlikum tseremoonia ja peielaud, valida kirstumatuse asemel tuhastamine. Kuid on kulusid, millelt ei saa kokku hoida.

Täisteenus matusebüroost

Sageli kasutatakse tänapäeval matusebüroo täisteenust, kus leinajatel ei ole tarvis endal korraldusega tegelda. Põhiline valik tuleb teha matmisviisi vahel: kas tegu on kirstumatuse või tuhastamisega. Põletusmatus on tüüpiliselt veidi odavam variant, kuid lihtne kirstumatus jääb samasse suurusjärku tuhastamisega. Seejärel saab valida konkreetse matusekorraldaja hinnakirjadest sobivaid lisateenuseid.

Riiklikku matusetoetust on Eestis korduvalt asutatud, siis kaotatud ja muudetud. Praegu riik küll ise toetust ei maksa, kuid jagab raha läbi omavalitsuste. Üldpõhimõttena makstakse toetust sellest omavalitsusest, kus lahkunu viimati ametlikult elas ja tavaline toetuse suurus on 200–300 eurot.

Lihtsama matuse saab korraldada 400–500 euro eest, keskmise ca1500 euroga. Ülempiiri ei ole, aga umbes 3000 euroga saab juba matuseteenuse, mis sisaldab nii puusärgi ja matmise, tseremoonia ühes kõneleja ja muusikaga, hauakivi valmistamise kui ka peielaua mitmekümnele inimesele.

Matusebürood võtavad sageli enda peale ka matusetoetuse taotlemisega seotud asjaajamise ja see summa läheb siis kohe nende teenuse katteks.

Surmateade või kaastundeavaldus ajalehes

Tavapäraselt panevad lahkunu omaksed ajalehte surmateate. Maalehes maksab surmateade või kaastundeavaldus eraisikule sõltuvalt mõõtudest 12–58 eurot pluss käibemaks, üleriigilistes päevalehtedes sõltuvalt mõõtudest 17–173 eurot pluss käibemaks.

Surmateadete lehtedes avaldamist vahendavad ka matusebürood.

Lahkunu hoidmine ja korrastamine

Siia alla lähevad surnu säilitamine külmkambris, pesemine, riietamine, grimeerimine, habemeajamine, kirstu paigutamine jne. Iga sellise teenuse eest kulub suurusjärgus 10–30 eurot, nii et kokku läheb surnu korrastamiseks 100–150 eurot.

Matusebüroo täisteenuse kasutamisel võib ka olla nii, et neid teenuseid eraldi ei hinnastata ja need kuuluvad lihtsalt paketti.

Transport

Lahkunu transportimiseks tseremoonia toimumise paika või surnuaiale on olemas spetsiaalsed autod, mille kasutamine maksab tunnis 60–90 eurot.

Pärjad ja leinakimbud

Odavama väikese matusepärja saab ca50 euro eest. Keskmised pärjad maksavad 100 euro suurusjärgus, ja suuremad, kus on kasutatud rohkem lilli, võivad maksta 150 eurot või ka enam. Leinakimbud on pärgadest odavamad ja maksavad 30–50 eurot.

Matusekõneleja tseremoonial

Kui tegu ei ole kirikliku matusega, kus kõneleb jumalasulane, osaleb tseremoonial harilikult matusekõneleja. Professionaalsed matusekõnelejad on selge jutuga ja hästi teadlikud meeleolust, milles neil esineda tuleb. Tavapärane on sel puhul lahkunu elukäigu meenutamine, tema perekonnasidemete meeldetuletamine, juurde loetakse mõni sobiv luuletus või koht kirjasõnast.

Matusebüroode avaldatud hinnakirjade järgi maksab kõneleja teenus 90–100 eurot matuse kohta.

Muusika tseremoonial

Kui soovitakse matusetseremooniale elavat muusikat, siis lihtsamal puhul maksab ühe solisti-pillimängija osalemine 65–100 eurot (näiteks viiuldaja, flöödi- või metsasarvemängija). Kui soovitakse duot, triot või näiteks meeskvartetti, kes mõne laulu esitab, tuleb arvestada vähemalt 200–300eurose või ka suurema väljaminekuga.

Tuhastamine

Lahkunu tuhastamine krematooriumis maksab ca250–300 eurot. Kui tahetakse lahkunu tuhastamist matusepäeval, tavaliselt kohe pärast hüvastijätutseremooniat, on see veidi kallim.

Tuhaurnide hinnad algavad 50 eurost; kui tahetakse säilitada urni kolumbaariumis, tuleb arvestada aastas ca120eurose väljaminekuga, aga võimalik on rentida urnikamber ka pikemaks ajaks, mispuhul hind aasta kohta langeb.

Kirstumatus

Puusärgid maksavad Talinna matusebüroo andmetel alates 110 eurost, selle eest saab odava riidega kaetud kirstu. Riidega kaetud kirstu hind sõltub tegumoest, nt drapeeringutest, pitsidest ja riidematerjalist. Odavam on nn kunstsiid, kallim linane või puuvillane. Männipuust valmistatud kirstud maksavadca300–400 eurot ja rohkemgi, tammepuust kirstu saab ca600 euro ja enama eest. Tammest sarkofaagstiilis kirst maksab Tallinna matusebüroos 2640 eurot, odavam männipuidust versioon 670.

Võib tellida ka väga eksklusiivseid puusärke, mille kaunistuste temaatika haakub näiteks lahkunu elutööga, või sellise kirstu, mis on kaunistatud Swarovski kristallidega.

Kirstu saab ka rentida – ärasaatmistseremoonia tarbeks. Selles kirstus surnut ei maeta ega tuhastata. Rendikirstu hind jääb 80 euro ligi.

Peielaud

Kui organiseerida ka peielaud matusebüroo abil, tuleb arvestada kuludeks alates 8–10 eurost inimese kohta. 16 euroga saab laua, kus pakutakse eelroaks pirukat, järgneb traditsiooniline sea- või kanapraad ja lõpuks pakutakse kohvi ja kringlit. Alkoholi selle raha eest veel ei saa.

Ülempiiri muidugi ei ole, võimalik on korraldada märgatavalt kallimad ja suurejoonelisemad peied. Kuid matused on kokku nii suur väljaminek, et tavaliselt üritavad omaksed hoida peielaua kulutused mõõdukad.

Hauaplaat või hauakivi

Väikese hauaplaadi saab ca50 euroga, suurem võib maksta 90–100 eurot. Graniidist hauakivide hind algab 150st, aga võib maksta ka 600–700 eurot.

Allikas: matusebüroode, lillekaupluste, kirstuvalmistajate ja hauakivitöökodade hinnakirjad

Enamik Eesti matusebüroosid on mõne töötajaga väikefirmad

Argo Ideon

Matuste korraldamise kohta kehtib vana kulunud tõde, et tegu on mitte väga suure, kuid stabiilse äriga.

Aastas sureb Eestis 15 000–16 000 inimest, 2017. aastal oli see arv 15 543. Kõik nad tuleb kas matta või tuhastada.

Matuseteenuseid pakub hulk ettevõtteid, kellest paljud on üpris väikesed ja tegutsevad kohalikus piirkonnas. Suurim firma Eestis on konkurentsitult Tallinna Krematooriumi AS, millel on krematooriumid Tallinnas Pärnamäel ja Tartus Rahumäe kalmistul. Nime järgi võiks arvata, et tegu on eelkõige tuhastamisteenuse pakkujaga, ning viimases aastaaruandes ettevõte ka kinnitab, et keskendutakse oma tegevuses just sellele. Samas on see ikkagi matusebüroo, mis pakub kõiki matuseteenuseid. Majandustulemuste järgi on firma riigis klass omaette, aastase müügikäibega ligi 2,7 miljonit eurot, tabelis järgmisel oli mullune käive veidi üle ühe miljoni. Ettevõtte mullune kasum oli pool miljonit eurot ning firma maksis 2017. aastal omanikele välja dividende 0,6 miljonit eurot.

Suuruselt järgmised on kaks Tallinnas tegutsevat firmat – Matusebüroo Kristin ja Tallinna Matusebüroo. Mõlema aastakäive on veidi üle ühe miljoni. Tallinna Matusebürool on pea sama palju töötajaid kui turuliidril, kuid neil puudub oma krematoorium ja kasutatakse Pärnamäel asuvat Tallinna Krematooriumi oma. Kristinil on seevastu oma krematoorium, mis asub Tallinna lähedal Kallavere kalmistul.

Piirkondlikest matuseteeninduse ettevõtetest olid suurima käibega mullu Võru Matusetalitus (ka neil on oma krematoorium, mis asub Meegomäel) ja Jõhvi Matusebüroo.

Kirstumatus

Tänapäevane puusärgiäri: kirstud on muutunud, kuid värvieelistused samad

Kristiina Viiron

Soomlased sängitatakse mulda heledas puuvillase või linase kangaga kaetud kirstus, eestlased aga pigem hallides, naised ka vanaroosas toonis kunstsiidiga üle löödud puusärkides.

Värvilisemat „viimset voodit“ eelistavad lätlased ja leedukad, aga ka Eestis elavad venelased, kellele meeldib iseäranis lilla värv.

Foto: SVEN ARBET

Kõike seda teab rääkida osaühingu Anrein juhataja Kadi Kalda – juba 16 aastat valmistab Raplas asuv ettevõte siitilmast lahkunutele viimset mööblit.

Ja kuigi üha rohkem inimesi sängitatakse mulda pärast tuhastamist urniga, tellitakse Anreinult puusärke seni siiski rohkem. Tellijaiks Eesti matusebürood, aga ka Soome, Läti ja Leedu matusekorraldajad, sestap oskabki Kalda hästi meie ja naabrite soove puusärkide osas võrrelda.

Kirstude valmistaminegi on äri, kus kõik ei käi aasta-aastalt ühtmoodi muutumatuna.

„Üritame luua uusi mudeleid, kasutada uusi kangaid,“ täheldab Kalda. Nii on valmistajatel huvitav ja ka matusebüroodel on seega võimalik suuremat valikut pakkuda. Ideid ammutab ettevõte messidelt, peamiselt Soomest, sest Eestis selliseid ei korraldata.

Lai valik

Foto: SVEN ARBET

Valik, mida lahkunule viimseks voodiks valida, on mitmekülgne – alates kunstsiidi ja linase või puuvillaga üle löödud kirstudest ning lõpetades tammepuidust sarkofaagiga. Viimati märgitu erinevus kirstust on kaheosaline kaas. Nende vahele mahuvad veel täispuidust kirstud, mida valmistatakse männist, lepast, saarest ja tammest. Neile antakse lihv nii peitsides, vahatades kui ka õlitades. Meist põhja pool läheb hästi kaubaks ka vanutatud puidust puusärk.

Foto: Andres Putting

Kalda märgib, et põhjamaades on üldse kõik naturaalne väga hinnas, seepärast ostetakse seal rohkem ka linase riidega kaetud kirste. Ühtlasi tõdeb ta, et linase riide ja pitsiga üle löödud puusärke tellib palju ka Haapsalu matusebüroo. „Ehk on seal seos Haapsalu salli pitsilise mustriga,“ mõtiskleb ettevõtte juht.

Valdavalt valmivad „viimsed voodid“ küll standardmõõdus – pikkus 2 meetrit ja laius pea juures 65 sentimeetrit, kuid vajadusel teeb kirstuvabrik neid ka eritellimuse järgi.

„Alates 70 sentimeetrist kuni 2.20ni,“ täpsustab Kadi Kalda. „Ja laius siis vastavalt vajadusele.“

Sama kehtib ka viimistluse kohta, näiteks on eritellimusena valmistatud ka kuldsest atlasskangast ja kuldse pitsiga puusärki.

Ajaga on kirstu kuju muutunud pisut kandilisemaks, varem oli see kitsam. Tavapärase kujuga kirstude kõrval valmistatakse ka paadikujulist – idee selleks on tulnud Soomest.

Kõik tööd, mis ühe kirstu valmistamise nimel teha tuleb, tehakse Anreinus kohapeal – puidu mõõtu lõikamine, lihvimine, detailide treimine, värvimine, juurdelõikus, drapeerimine, tekkide, patjade ja näolinade õmblus.

Hooaega ei ole

Puidutööd on meeste pärusmaa, ning kui karkass valmis, asuvad ametisse naised. Nemad katavad puitpinna esmalt sileda valge paberiga, et kanga alt ei jääks oksakohti paistma. Seejärel algab kõva klambripüssiga „paugutamine“ – kirstu katmine kangaga.

Foto: SVEN ARBET

See töö võtab, olenevalt drapeeringute hulgast ja keerukusest ning muudest kaunistustest, aega kuni kaks tundi. Viimasena asetatakse kirstu tekk, höövlilaastudega täidetud padi ja väike näolina, kaas peale ning selle ilma viimne mööbliese on valmis lahkunut Toonela jõele kandma.

Nii valmib kuus 300–400 kirstu, osa neist ka n-ö laokaubana, sest ettevõte teab, milliseid mudeleid neilt nii ehk naa tellitakse.

Kõrg- või madalhooaega selles ettevõtmises ei esine, ning seda, et lehtede langemise või lume sulamise paiku (mida peetakse siitilmast lahkumise peamiseks ajaks) tellimusi rohkem tuleks, Kalda sõnul täheldada ei saa.

„Samas vanemad inimesed matusebüroodest räägivad, et sel ajal sureb inimesi rohkem,“ nendib Kadi Kalda.

Foto: SVEN ARBET

Urne valmib Anreinus ühes kuus sadakond, neid teeb ettevõte üksnes tellimuste peale. Neist eelistatakse lihtsaid tugevast pappmassist heledaks värvitud urne, aga ka tammepuidust urne.

Foto: Andres Putting

Kuna surm ei küsi, kus ta inimese kaasa viib, kuuluvad Anreinu toodangu hulka ka tsingitud kestaga puusärgid, mille kaanel on näo kohal klaas. Nendes transporditakse surnu lennukis oma kodumaale.

„Viimse voodi“ saab tellida ka lemmikloomale, mis ei erine inimese omadest suurt muu kui mõõdu poolest.

Puusärgi standardmõõt on 2 meetrit, laius pea juures 65 cm.

Kirst kaalub, olenevalt materjalist, 20–50 kilogrammi.

Kirste valmistatakse puidust ja kaetakse kangaga, samuti tehakse puusärke täispuidust. Sel puhul puidu pind peitsitakse, vahatatakse ja õlitatakse.

Kirstul, millega tohib surnut lennukis transportida, pannakse tsingitud kest puidu ja riide vahele. Niisuguse kirstu kaanel on näo kohal klaas.

Kremeerimise võidukäik

Tuhastamine kui soodsaim moodus lahkunuga väärikalt hüvasti jätta

Ain Alvela

Lahkunu tuhastamisega pöörduvad eestlased tagasi oma juurte manu, sest on ju põletusmatus olnud siinsele rahvale traditsiooniliselt ainuomane surnu ärasaatmise tava.

Tänavu möödub veerand sajandit esimese krematooriumi asutamisest Eestis. Tegelikult on sellel ja tuhastamisel sügavam tähendus, sest on ju Eesti aladel põletusmatuseid peetud aastasadu, ent ristiusu tulek vajutas selle tava omakorda sadadeks aastateks unustusse.

Tuhastamine kui taastatud vana tava

Nõukogude ajal oli kord selline, et krematooriumi võis rajada vaid miljonilinnadesse, poolteise miljoni elanikuga Eestisse polnud seda lihtsalt ette nähtud. Nagu nüüd elu näitab, mahub siiski ka riiki, kus aastas sureb keskeltläbi 15 300 inimest, vähemalt kaheksa krematooriumi.

Kuigi äri on äri ja ajalugu näitab, et pea kõikjal, kus uus krematoorium uksed avanud, on puhkenud ka enamasti senistest matusebüroodest lähtuv paras kriitikatorm nende vastu. Sest üldjuhul ei piirdu krematooriumi haldav ettevõte pelgalt tuhastamisteenuse pakkumisega, vaid asub tegutsema matuseteenuste turul selle kõige laiemas mõttes. Tuhastamine ja sellega seonduv annab sellisele matusebüroole pigem konkurenstieelise, sest teised tavandifirmad peavad nüüd nendelt hakkama tuhastamisteenust n-ö ostma ja oma kliendid lõpuks ikka konkurendi juurde viima.

ASi Tallinna Krematoorium juhatuse liige Heigo Rohtla meenutab, et 25 aasta eest mõjus krematoorium inimestele kahtlemata harjumatuna, ehk hirmutavgi, hakkas levima isegi linnalegend, et nüüdsest peabki kõik lahkunud ka vastu nende tahtmist põletamisele saatma.

„Ma siiski ei usu, et lähedased seda vastu lahkunu enda soovi oleksid teinud,” ütleb ta nüüd. „Praegu on nii, et paljud otsustavad selle juba oma eluajal, annavad sugulastele ja hõimlastele selge sõnumi, kuidas midagi korraldada, planeerivad oma minekut ette.”

Rohtla sõnul otsustatakse tuhastamise kasuks sageli pragmaatilistel kaalutlustel – üldjuhul on see odavam puusärgimatusest, eriti kui odavus eraldi eesmärgiks seada, sest sel moel saab lahkunu ärasaatmise korraldada 300–400 euro eest, samal ajal kui ainuüksi hauakaevamine ja odavaim puusärk maksavad kokku juba vähemalt 400 eurot.

Foto: Hendrik Osula

Ka tuhaga tuleb käituda väärikalt

„Paljud omaksed mõtlevad niimoodi, et ehk on kergem väiksema hauaplatsi või urnikambri koha eest hoolt kanda. Jah, inimestel tõepoolest ei jätku selleks enam aega,” kirjeldab Rohtla. „Ja põhimõtteliselt võib ju lahkunu tuha kusagil sümboolses kohas õhku puistata. Või oodatakse kevadet, mil matust lihtsam korraldada. Tegelikult võib urni ja tuhaga sisuliselt kõike teha, ka kodus kaminasimsil või riiulil hoida. Peaasi et seda tehtaks väärikalt. Tuhaurne on leitud ka tühermaalt ja prahihunnikutest.”

Kui kadunuke on krematooriumisse jõudnud ja seal ka tema ärasaatmine toimunud, siis kulub kolm päeva kuni nädal, mil tuhk lähedastele kätte antakse. Selleks võib juba varem tellida urni, kuhu tuhk pannakse, aga anuma võib ka tuhale järele tulles kaasa võtta. Keegi ei kirjuta ette, milline see nõu peab täpselt olema.

„Me ise pakume laia urnivalikut, neid saab ka ise soetada, aga meil on tuha järel käidud ka kolmeliitrise klaaspurgiga," räägib Heigo Rohtla. „Tavaliselt minnakse urniga juba matusekohta, aga on ka inimesi, kes sõlmivad meiega lepingu, et tulevad kadunukese tuhale järele ütleme kahe aasta pärast sel ja sel kuupäeval.”

Juhtub ka seda, et omaksed „unustavad” lahkunu säilmetele üldse järele tulla. Heigo Rohtla ei usu, et nõnda soovitakse tahtlikult arve maksmisest kõrvale hiilida, pigem inimesed teavad, et seal ei juhtu urniga midagi ning mõtlevad, et võtavad selle ära siis, kui neile sobivam aeg. Tõsi on aga see, et Tallinna krematooriumi hoiuruumides on mitusada urni tuhastatute põrmuga, mis äraviimist ootavad.

Urnidki lähevad kaduma

“Tegelikult võib urni ja tuhaga sisuliselt kõike teha, ka kodus kaminasimsil või riiulil hoida. Peaasi et seda tehtaks väärikalt. “ Heigo Rohtla

Krematooriumist välja antud iga urn ja muu anum tuhaga saab külge järjekorranumbri ja lahkunu nime. Rohtla teab juhtumeid, kui sellest on ka tegelikult kasu – urne on kaotatud ja leitud ning nõnda omastele tagastatud.

Ta märgib, et üsna sageli tuleb tegemist teha kas surnukeha transportimisega välismaalt Eestisse või urni lahkunu tuhaga läkitamisega piiri taha, teinekord tellitakse kogu teenus välismaalt.

Kui veel 15 aastat tagasi oli 90% põletusmatuse soovijatest eestlased, siis praegu Heigo Rohtla religioossetes tõekspidamistes enam nii suurt erimeelsust ei näe ja tema sõnul on suisa keeruline öelda, millise usu esindajaid on rohkem.

Päris oluliselt erineb matusetseremoonia ka Lõuna- ja Põhja-Eesti traditsioonide vahel – kui põhja pool korraldatakse lahkunu ärasaatmine tavaliselt kirikust või kalmistu palvemajast, ka krematooriumides endis on leinasaalid olemas, siis Lõuna-Eestis soovitakse ärasaatmine sageli korraldada kadunukese kodutalus.

Alles seejärel siirdub matuserong kas siis krematooriumisse või kalmistule. Ringisõitmist on rohkem, aega kulub kauem ja ka matuse hind kujuneb just selle transpordi tõttu kallimaks.

1992 Tallinnas registreeriti üle 5600 surma, tuhastatatud lahkunute arv oli 0.

1994 Vastavatud Tallinna krematooriumis teostati esimese täistööaasta jooksul 528 tuhastamist.

1997. aastal tuhastati juba 1729, 1998. aastal 2002 ja 2000. aastal 3049 surnut.

2003 Eestis oli kokku kolm krematooriumi, kus tuhastati kokku 4041 surnut. Toona moodustas see 24% kõigist surnutest, surmasid registreeriti siis mõnevõrra rohkem kui praegu – 18 268.

2006 Tallinna Metsakalmistule rajatakse Eesti esimene urnimüür – kolumbaarium. Metsakalmistul asub ka Eesti esimene tuhapuisteala.

2010 Kui siiani tuhastamiste arv Eestis üha kerkis, siis sel aastal algas nende mõningane vähenemine, mis kestis kolm aastat. Nüüd on kremeerimiste arv taas tõusuteel.

2012 Tartu Pauluse kiriku krüptisaalis avati kolumbaarium.

2017 Eestis registreeriti 15 543 surma, sh Tallinnas 4300, Tallinna krematooriumis tuhastati üle 3000 lahkunu, Eestis kokku üle 7500, seega umbes pooled surnutest tuhastatakse.

USAs tuhastatakse 70%, Rootsis 80% ja Jaapanis 99% surnutest.

Põletusmatus on Eestis levinud muinasajast alates.

Hauamatused hakkasid levima koos ristiusuga XI–XII sajandil.

Tuhastamine toimub krematooriumis vastavas gaasiahjus 1000 °C juures, protsessi aeg sõltub inimese kogukusest.

Põletamisest järele jäänud luustik peenestatakse veskis.

Tulemusena jääb inimese kehast alles 2–2,5 kg tuhka, mille kogus sõltub mitte niivõrd kehakaalust kui luumassist.

Korraga kremeeritakse vaid üks inimene, pole ohtu, et tuhk kellegi teise omaga segamini läheb.

Kremeerimise alustamiseks soovivad krematooriumid sageli, et olemas oleks vähemalt kolm surnukeha, sest ahju käivitamine nõuab palju energiat, läheks ülemäära kulukaks seda kogu aeg sisse ja välja lülitada.

Memorise matusebüroo pakub omastele lahkunu tuha jaoks biolagunevast materjalist istikurni, millest hakkab kasvama n-ö uue elu puu. Sellise paketi hind on 425 €.

Puumatus – mu põrmust lilli õitseta

Kristiina Viiron

Nüüdseks ligi poolteist aastat on matusebüroo Memoris pakkunud võimalust sängitada surnu tuhk mulda koos puuistikuga.

Puu, põõsas, roositaim või muu püsik – nii, kuidas omaksed soovivad – on paigutatud biolagunevasse ümbrisesse, milles on lahkunu tuhk, istikule sobiv muld ja väetis. Seega koos põrmu muldasängitamisega istutatakse ühtlasi mulda ka puu. Ehk siis ühel ajal toimub nii kurb kui ka rõõmus sündmus.

Memorise tegevjuht Tarko Tuisk ütleb, et puumatuseid on siiani olnud 30 ligi ning valdavalt on puid kasvama pandud koduaeda või talumaadele.

„Mänd, kuusk, vaher, pärn, leinajalakas, elupuu, tamm,” loetleb Tuisk liike, mida on puumatuse tarvis valitud.

Peagi rajab Memoris Rapla kalmistule esimese mälestuspargi, kuhu saab lahkunuid koos istik-urniga matta. Selle tarvis on Rapla vald Memorisele kalmistu uue osa kõrvale eraldanud hektarise maatüki.

„Talvel projekteeritakse ja planeeritakse tsoonid, kuidas puud istutada ja kust tulevad rajad. Kevadel saame ehk esimesed krundid välja anda,” märgib Tuisk.

Kui inimene lahkub igavikku ajal, mil istutada ei saa, hoiustab Memoris tuhka sobiva ajani. Pärast seda, kui matusebüroo on istiku puumatuse tarvis väljastanud, tuleks see maha panna paari päeva jooksul.

Tuhastamine: 250–294 €.

Tuhastamine matusepäeval: 275–320 €.

Puitkirstu tuhastamine: 49 €.

Tseremooniakirstu kasutamine + drapeeritud tuhastamiskirst: 40 €.

Drapeerimata tuhastamiskirst: 9 €.

Urn: alates 50 €.

Urnimatus: 60 €.

Urnimatuse haua ettevalmistamine: 69 €.

Urnimatuse korrastamine: 21 €.

Kolumbaariumi urnikambri kasutamise tasu aastas (graniidist katteplaat ja kolumbaariumi hooldus): 120 €.

Urnikambri kasutamine 15 aasta vältel: 864 €.

Urni väljavõtmine kambrist või väljakaevamine hauast: 60 €.

Keskmiselt moodustab tuhastamise hind 25–35% kogu matuse hinnast (alates surnukeha transpordist, külmkambri rendist, atribuutikast kuni peielauani välja).

Minimaalne põletusmatuse maksumus jääb 300 euro piiresse.

ALLIKAS: Matusebüroo Memoris, krematoorium.ee, Tallinna Kalmistud

Lähedase tuhk võib seista kaminasimsil või käia medaljoniga kaelas

Ain Alvela

Põletusmatuse puhul ei pea jändama matuseplatsi soetamise, haua kaevamise ega muu kaasnevaga, sest urni või karpi tuhaga võib hoida kus tahes ja selle võib ka maha matta kuhu tahes.

Tõepoolest, ükski seadus selle kohta Eestis midagi konkreetselt ei keela ega käsi: tuha võib maha matta, mõnelt mäekingult tuulde lennutada või merel laeva pardalt vette puistata.

Ettevaatlik peaks olema urni matmisega näiteks koduõue, sest on teada juhuseid, kui naaber näeb seda ja ei suhtu kuigi soosivalt, et üleaedne krundile surnuaeda korraldab.

Karel Hanni rahandusministeeriumist kinnitab, et urni matmist ei ole kalmistuseadusega nii täpselt reguleeritud kui kirstu matmist ning seadus ei välista matmist mujale kui kalmistule.

„Seadusega ei reguleerita ka tuha puistamist ning seega seda otseselt ei välistata. Silmas tuleb loomulikult pidada, et tegevusega ei häiritaks teisi ega rikutaks üldisi heakorranõudeid,” selgitab Hanni.

Kuigi kellelegi midagi ette kirjutada ei saa, siis üldiselt ei pea nii ilmalikud matusekorraldajad ega vaimulikud kirikuteenrid heaks kombeks tuhaurni hoidmist kodus või üldse selle säilitamist. Pigem leitakse, et n-ö leina lõpetamiseks tuleks urn maha matta või korraldada kadunukese tuhale nn merematus või puistata tuhk lihtsalt tuulde.

Eestis saab merematuse korraldamiseks tellida laevu, selleks võib ka oma alusega merele minna, Tallink on samuti juba aastaid olnud valmis merematuseid toetama – Eesti kodanikul on tarvis kirjutada avaldus ning kokkuleppel kapteniga aeglustab laev tseremoonia läbiviimise ajal korraks käiku. Tuhk puistatakse merre teiste reisijate jaoks suletud alalt.

Teinekord on kombeks lahkunu tuhk sugulaste või lähedaste vahel jagada, mõni kannab seda ka spetsiaalses ehtes endaga kaasas.

Matusekultuur on muutumas. Noored leinavad nüüd hoopis sotsiaalmeedias

Marju Kõivupuu

Ajaga on meie matusekombed muuutunud ning hirm surma ees kasvanud. Läbi media ja internet on surm jõudnud virtuaalselt taas meie igapäevaellu, kuid inimeste vahetud reaalsed isiklikud kontaktid sellega on jäänud tagaplaanile. Surm on "kolinud" kodust haiglatesse, hooldekodudesse ning matuseid korraldavate spetsialistide kätte.

/.../ aga meie ema on Pahklepa Aet.” – “Aga kus ta elab?” küsis Pille-Riin. “Tema elab Liiva-Annuse juures,“ ütles tädi Juuli. “Kas see on kaugel?” küsis Pille-Riin. “Jah, väga kaugel,” vastas tädi Juuli. “Sealt on kahekümne aasta tee.”

Ellen Niit, "Pille-Riini lood". Tallinn, 1963.

Eelläinud põlved pidasid sügisel mihklipäevast simuna- või koguni mardipäevani hingedeaega. 2. novemberhingedepäevana kehtestati katoliiklikus kirikus 1006. aastal. Selle kristlik sisu, tähtsus ja tähendus seisneb surnute mälestamises ning nende eest palvetamises.

Foto: Argo Ingver

Alates 1990ndatest on hingedepäeva tähistamine kindlal kuupäeval kogunud ka eestlaste hulgas üha enam populaarsust. Sel päeval süütame akendel (ja kui vähegi võimalik, ka lähedaste kalmudel) küünlad, et meenutada lahkunuid, olla mõttes nendega. Paljud meie lähedased on maetud Eesti eri nurkades asuvatele maakalmistutele, kuhu jõudmiseks kulub teinekord tunde ning hingedepäeval pole ka parima tahtmise korral alati võimalik kalmistule minna.

Üha rohkem levima hakanud tuhastusmatus on toonud kaasa uue kombe puistata lahkunu tuhk kuhugi loodusesse, nii et lähedastel polegi kalmuküngast, kus mälestusküünal süüdata.

Sel päeval toimuvad jumalateenistused. Üldjuhul pole heaks tooniks korraldada kärarikkaid meelelahutusüritusi, küll aga temaatilisi kontserte nii kirikutes kui kontserdisaalides. Ning nende hingeliste hulka, keda sel päeval meenutada, oleme nüüdisajal arvanud ka oma lemmikud, karvased ja sulelised sõbrad-pereliikmed, kelle mälestuseks süüdatakse samuti küünal ning poetatakse lauale nende lemmiktoitu.

Suhtumine surma ja matustesse

Tähelepanuväärne muutus on aga toimunud nooremate inimeste suhtumises matusefotodesse.

Kui inimpõlvi tagasi elasid eelläinud põlved edasi mälestustes ja lugudes-lauludes, siis praegusaja arenenud tehnika on teinud lahkunud lähedaste mäletamise-mälestamise juba palju lihtsamaks – nad on koos meiega fotode, heli- ning videosalvestuste vahendusel.

Tähelepanuväärne muutus on aga toimunud nooremate inimeste suhtumises matusefotodesse. Kui külaühiskonnas ja/või vanemal generatsioonil on olnud üldjuhul siiani kombeks matusetalitus jäädvustada, siis tänapäeva (linna)noortes tekitavad matustel tehtud ülesvõtted vaid depressiivseid tundeid – eriti endi eakaaslaste hulgast lahkunut soovitakse näha oma mälestustes elavana.

Väärikas ja mõtestatud siitilmast lahkumine on elu loomulik osa. Aegade algusest on kombeks lahkunu rituaalide saatel ära saata ning mälestada teda ühise peiesööminguga.

Maailma eri rahvaste matusekombed lähtuvad ürgsetest kujutelmadest, et inimese elu jätkub mingil moel ka pärast surma. Samuti on matusekombeid läbi aegade kujundanud aukartus ning hirm surnu ja surma ees.

Suhtumist surma ja matustesse võib kirjeldada kui sulamit religioossetest ettekujutustest, rahva seas levivatest uskumustest ja teaduslikest arutlustest. Inimese suhe surmaga on leidnud endale püsiva koha surmaennetes, surmaga seotud uskumustes, müütides ja muinasjuttudes.

Oma lahkunud lähedasi matame ja leiname nii, nagu meie kultuur on meile õpetanud. Kuid nõnda nagu muutub elu meie ümber, muutuvad aja jooksul ka traditsioonid, kombed ja tavad. Kõik see peegeldub surmakultuuriski.

Eeskätt linnades ollakse tänapäeval olukorras, kus vanad traditsioonid justkui enam ei kehti ning uusi rituaale emotsionaalselt keerukate olukordadega toimetulekuks pole välja kujunenud. Inimene vajab stabiilsust ja turvalisust, teatud rituaalide korduvust, ja seda mitte ainult matusekommetes

Tänapäeva inimene kardab surma kindlasti rohkem kui näiteks keskajal, mil surm oli reaalselt kogu aeg kohal. Tõsi, tänapäeval on kõneleva ja kirjutava meedia ning interneti vahendusel surm taas iga päev platsis (arvutimängud, tabloidajakirjanduse surm = õnnetus, tragöödia, kõmu-uudis jne), kuid see on virtuaalne surm. Inimeste vahetud reaalsed isiklikud kontaktid surmaga on jäänud tagaplaanile, surm on kodust "kolinud" haiglatesse, hooldekodudesse; matuseid korraldavad spetsialistid: matuseäri on vahetanud välja inimlikud ja lihtsad kodused toimingud.

Ka maanteedel ei pöörata tähelepanu, kui leinarongkäik sõidab kirikust või kodust kalmistule – autod trügivad vahele, kihutatakse mööda jms.

Matuserongkäigud on meie avalikust (linna)ruumist kadunud, välja arvatud juhud, kui on tegu n-ö suurte surmadega (näiteks presidendi või mõne tähtsa avaliku elu tegelase ärasaatmine). Ka maanteedel ei pöörata tähelepanu, kui leinarongkäik sõidab kirikust või kodust kalmistule – autod trügivad vahele, kihutatakse mööda jms. Veel paarkümmend aastat tagasi olnuks selline käitumine mõeldamatu.

Kui noore inimese elu katkeb ootamatult mõne õnnetusjuhtumi tagajärjel, ilma kõiki inimelu loomulikke etappe läbimata, kogeb kogukond surma ebaõiglase ja traagilisena ning sellega on keeruline leppida. Noore inimese surma/hukkumise aktsepteerimiseks "ei olda valmis". Teisisõnu, lähedastel puudub surmaks ja leinamiseks valmistumise aeg, mis on kasutada "loomuliku" surma puhul.

Talupojaühiskonnas leinati vähemalt väliselt rohkem vanu ja väärikaid lahkunuid, mattes lapsed tagasihoidlikult, peiedeta. Iseloomustas ju traditsionaalses ühiskonnas demograafilist käitumist kõrge sündimus ja kõrge suremus – surm on osa elust nagu haigusedki.

Noored tahavad rääkida

Neil noortel, kellel matustel käimise kogemus sageli puudub või kes seda teadlikult väldivad, on saanud kombeks leinata oma varalahkunud eakaaslasi YouTube'is, riputades sinna üles videonekrolooge ja mälestusvideosid. Hoopiski läbimõeldumad – ja juba ka võrdlemisi tavapärased – on nn online-nekroloogid, kadunud inimestele pühendatud blogid või ka välismaal kasutajaid koguvad virtuaalsurnuaiad, mis on täidetud lahkunute fotode, videoklippide ja lähedaste meenutustega.

Sellist käitumist peetakse mugavaks ja inimlikuks anda omaealiste kogukonnale valusast asjast teada delikaatsel moel, ilma et peaks lahkunu lähedastele, keda kõik leinajad ei pruugi üldse tundagi, näiteks helistama hakkama.

Läinud aastal küsitlesin oma doktorandi Janika Hundiga Tartu ja Tallinna kooliõpilasi, et saada neilt vastuseid surmaga seotud teemade kohta. Küsitlusest koorus üsna üheselt välja, et noored soovivad, et nendega surmast räägitakse kas siis inimeseõpetuse- või klassijuhatajatundides. Paljudel puhkudel jäid lapsed või noored meiega rääkima või jagama oma surma-kogemusi.

Foto: Madis Veltman

Sõjajärgsed põlvkonnad omandasid surma ja surnutega suhtlemise kogemuse alates teatud vanusest, kui pidid koos vanematega lähedaste sugulaste ja tuttavate matustel käima. Tänapäeval pole Eestis kombeks lapsi matustele kaasa võtta, ka täiskasvanud ei soovi eriti matustel käia.

Lahkumisrituaal tahetakse sageli läbi viia nii lühidalt, kui see on vähegi sünnis. Lihtsustatud soovitusi ja nõuandeid matuste korraldamiseks hangitakse matuseteenuseid pakkuvatelt firmadelt ning seltskonnajakirjandusest, sealhulgas jututubadest.

Tõele au andes on need nõuanded ikka väga erineva kvaliteediga. Näiteks kirikliku ja ilmaliku matuse puhul nähakse erinevust vaid rituaali korraldajas – ühel puhul on selleks vaimulik, teisel tavakodanik. Mõni aeg tagasi puutusin kokku lahkunu omastega, kes ei mõistnud, miks ilmalikku ärasaatmist ei saa teha kirikus. Kirik(us) on ju nii ilus, aga leinamaja(s) pole seda mitte.

Matusekommete erisused

Siiani on säilinud nii mõndki erisused Põhja- ja Lõuna-Eesti matusekommetes. Olen ise neid kogenud ja aktsepteerin neid. Miks peaks põhjaeestlast maetama nii nagu lõunaeestlast, või vastupidi?

Matusekombestik pole kunagi suunatud üksnes lahkunule, vaid sel on läbi aegade olnud suur tähtsus ka maapealses elus kui ühel mõjusamal rituaalse kommunikatsioonivahendil. Seetõttu on läbi aja eri matusepaikadel nagu teistelgi pühakohtadel olnud elavate jaoks väga sügav sümboolne ja sotsiaalne tähendus.

Tänapäeva inimesed ei soovi enda lähedusse kalmistut – ka see on üks surma tõrjumise viise. Vähemalt minu jaoks on teatud mõttes tähelepanuväärne, et uusasumitesse ehk nn põlluküladesse pole kalmistuid planeeritud. Kui varem maeti inimesed asumist välja ning alevite ja linnade kasvades muutusid kalmistud osaks linnaruumist, siis tänapäeval, tundub, on vastupidi – inimesed kolivad ise linnast välja uusasumitesse ja toimetavad oma lahkunud kas siis linnas või linna piiril asuvatele kalmistutele.

1990ndate lõpus hakkas ka Eestis levima tuhastamismatus, mis tõi kaasa arvestatavaid muutusi nii ilmalikku kui kiriklikku matusekultuuri, alates muutustest kalmistute välisilmes (väiksemad hauaplatsid tuhaurnide tarbeks, kolumbaariumide kavandamine) ning lõpetades muutustest põhjustatud uute kirstlike ja ilmalike kommetega matusetalitustes, mis kõik omakorda peegeldavad inimeste suhtumist surelikkusesse ja surma.

Tuhastamist hakati propageerima ka seetõttu, et kirstumatuseks ei ole piisavalt matmiskohti, uute kalmistute rajamine või vanade laiendamine on problemaatiline.

Kui lahkunu ärasaatmine toimub leinamajas avatud kirstu ümber, lõpeb matusetalitus leinajate lahkumisega kabelist, misjärel juba teises ruumis tõstetakse lahkunu tammekirstust kartongkirstus krematooriumiahju. Kolme-nelja päeva pärast saavad omaksed urni kätte ja korraldavad siis soovi korral urnimatuse neile sobival viisil.

On võimalik ka nii, et surnu tuhastatakse enne tseremooniat ja kirstu asemel on leinatalituse ajal kabelis urn. Kolmandal juhul saavad sugulased urni ning leinatalitus toimub matuseplatsil.

Tuhastusmatusele ei ole kombeks tuua lilli ega pärgi, kuna needki läheks põletamisele. Sellekohane lause ajalehes ilmunud surmakuulutuses ("lilli ja pärgi palume mitte tuua") on ühtlasi infoks leinajatele, mis liiki matusega on tegu. Paljud soovivad, et nende tuhk puistatakse pärast kremeerimist kas merre või kuhugi mujale loodusesse.

Kuidas on võimalik, et Eestis, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki, maetakse inimesi tundmatutena?

Võib-olla ei peaks me muretsema liiga palju sellepärast, et matusekombed meie eluajal muutuvad – et nooruses tehti niimoodi, nüüd tehakse naamoodi. Oluline on, et lahkunu soovid saaksid parimal moel täidetud ja siiajääjate hing oleks rahul – kõik on tehtud nagu peab.

Näen aga ühiskonnas üht muutust, millega küll tuleks tegelda. Kuidas on võimalik, et Eestis, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki, maetakse inimesi tundmatutena? Kõik me väärime siitilmast ärasaatmist kas või kõige tagasihoidlikumate rituaalide saatel. Aga traditsioonide järjepidevuse hoidmiseks tasuks rääkida ja suhelda oma suguvõsa ja pereliikmetega, sest kõik algab kodust ning lapsepõlvest.

Eesti matused muusikas ja muidu

Jüri Aarma

Kuigi matustel kasutatav muusika on püsinud üsna konservatiivsena, on selleski vallas viimasel ajal hakanud puhuma modernsemad tuuled.

Küllap on matused olnud pea kõikide rahvaste juures üks enim reglementeeritud ja kammitsetud protsessioon, alates väljapeetud rongkäigust kuni viimaste mullapeotäiteni avatud haua äärel.

Luterlik usuelu on siia aastasadade jooksul vajutanud oma pühaliku pitseri. Ei ole see olukord eriti muutunud ka nüüdseks, mil üha enam kadunukesi on lubanud juba eluajal end läbi tule teispoolsusesse saata. Harras surutus ja kätteõpitud härdus on justkui üks osa meie eetilisest kombekusest, seda aitavad süvendada ka muud rituaalsed ornamendid, sealhulgas leinajate tumedad rõivad ja muidugi protsessiooni saatev muusika.

Viimasel on sedalaadi üritustel eriti tähtis roll. Elavad leinavad kadunukese nimel iseennast valitud viiside saatel.

Milliseid meloodiaid Eestimaal muldasängitamiste puhul tavaliselt kuulda võib? Suuri üllatusi või ootamatusi ette ei tule, ühest küljest kammitseb harjumuspärane leinakombestik, teisalt paljude heliloojate poolt selleks puhuks loodud repertuaar, nii välis- kui kodumaiste leinalaulude näol.

Tuntud ja tundmatud

Viimastest küllap kangastub paljudele Miina Härma loodud viis Anna Haava luuletusele “Ööbiku surm”…

Jumalaga, kohav laasi!
Jumalaga, ilus ilm!
Jumalaga, lahked laulud!
Laulja rind on varsti külm.

Või pisut vähem ahastav ja ka mujal mõnikord ette kantav.

Nii ajaratas ringi käib,
me kaunid päevad mööda läind.

Selle ilusa viisi valmimise eest hoolitses Konstantin Türnpu.

Üks pea kohtustuslik lähedase ärasaatmise laul on muidugi “Jumal sul ligemal”, seda tihti isegi neil juhtudel, kui kadunuke teab mis jumala-inimene polnudki. Ikka ja jälle kõlab kirikutes, kabelites või kalmu ääres see Lowell Masoni nukker, samas ka võimas viis.

Foto: Argo Ingver

Uued tuuled

Mida ajad edasi, seda vabameelsem on saanud matuselaulude valik. Küll kõlab Pärnamäe kabeli rõdult "Ave Maria", ükskõik siis kas Schuberti või Gounod’ kirjutatud, küll Beethoveni “Vaikne öö”. Või jällegi Theodor Hanseni loodud laul “Ema süda” Koidula luuletusele (seda enamasti juhul, kui lahkunu on naisterahvas). Või “Minu isamajakene” (kui tegu meessoost lahkunuga).

Matustel mängitav muusika on aegamisi ka mõnevõrra modernsemaks läinud. On soovitud laule “Teisel pool vett”, “Rohelised niidud”, “Suudlus läbi jäätunud klaasi”, “Peotäis mulda” jne… Samas püüavadki muusikud hoida üldist joont, et erilisi pisarakiskumise-laule mitte esitada – eks ole ju sündmus niigi kurb.

Jätame mõnel puhul tellitud ekstravagantsused siin kõrvale, need sobivad ehk rohkem huumori valdkonda (“Valged roosid”, “Radetzky marss” või Lady Gaga repertuaar).

Küll aga tuleb meelde Eesti tuntud luuletaja August Sanga isiklik initsiatiiv tema kunagi eesootaval ärasaatmisel toimuva puhul – tõsi, tegu ei olnud lauluga, vaid tema enda selleks puhuks kirjutatud luuletusega. Ja nii ta hea sõber Karl Ader talle 1969. aasta oktoobris kalmistul järelehüüdena ka luges:

Ükskord koos minu sõbrad
sügispäeval sumedal
Vana-Pärnu surnuaial
varjuliste puude all.

Leinajad on longus peaga,
aga ümber igal pool
endistviisi lakkamata
jätkub elu võimas vool.

/…/

Kilgete ja naeru saatel
keerleb-veerleb kirju pall,
ikka igavesti kestab
rõõmus elu päikse all.

Samuti meenub sugugi mitte matuselauluks loodud teos, millega saadeti Pärnamäelt ära nii sõnade autor Juhan Saar kui ka laulu esitaja (esitab seda muide tänini raadios) Velda Otsus. Ja laul ise, teadagi:

Mina ei taha veel magama jääda…

Kui matuseviiside juurde veel hetkeks tagasi tulla, meenub ka, kuidas ühele varalahkunud eesti näitlejale otsustasid tema sõbrad järelehüüdena esitada küll lahkumislauluna loodud, kuid ootamatult bravuurse viisiga omaaegse Rootsi kuninga Gustaf III õuelauliku Carl Michael Bellmani “Sööma-aja laulu” Mati Sirkeli tõlkes:

Meil kõigil kord on minek ees,
jääb maha mürgel, pidumöll…

Mille refrään lausa pakatab elulisusest:

Ja kui haud sul liiga sügav näib,
noh, üks naps siis asja ette käib.
Kui see teel, teine veel, et saaks sisse samm,
siis surm on lõbusam.

Aga see, nagu ka paljud teised matustel ette kantud hüvastijätud, kuuluvad pigem erandite valda. Eesti leinaja on traditsiooniliselt ikka vaoshoitu ja piirdub tellitud muusikaga, mille näiteid kirjutise algul mitme laulu näol ka ära on toodud.

Käitugem siis sedalaadi kurbmängude puhul ka edaspidi väärikalt ja ärgem unustagem ühe irvhamba ajakohast ütlust: “Kui te ei tule oma sõprade matustele, ei tule nemad teie matustele ka.”

Foto: Argo Ingver

EKSPERIMENT: kas taskus olevast digitaalkalmistust saab üles otsida oma lahkunud vanaisa?

Rein Sikk

Kogu maailmas unikaalne Eesti kalmistute infosüsteem Haudi koondab 200 surnuaiast 900 000 maetu andmeid.

Võtan taskust nutitelefoni, avan Haudi nimega äpi ja trükin sisse oma 1894. aastal Lätimaal sündinud vanaisa nime, hing enesel täis skepsist.

„No eks me või ju kui tahes tarku masinaid ning infosüsteeme välja mõelda, aga kõike nad ju nagunii teada ei saa,” painab mõte.

Ent pruugib vaid nimega lõpule jõuda ... kui masin mu pihus annab tõesti täpselt teada selle Valga linna surnuaia, kus vanaisa vanema kõrval puhkab. Isegi platsi aadress õigesti kirjas, kuigi esmahetkel vajab pisut pusimist, mida read ja numbrid tähendavad.

Mis seal kosta – ehkki istusin autos Valgast üsnagi kaugel, tuli digikalmistul digitaalselt askeldades soe tunne peale ning vanavanemate hauplats kerkis silme ette.

Aga proovime edasi!

Kirjutan nüüd sisse oma lahkunud isa nime, ning nutitelefonis korraga kogunisti Metskalmistu kaart! Ja kui luban masinal ka iseenese asukoha teada saada, juhatab äpp mind otse otsitava haua juurde. Nii et tegelikult suudan taskus oleva nutiabilise abiga leide tee paljude Eestimaa lahkunuteni.

Ma ei tea, kas see digitaalne surnuaed taskus on digiajastu absurd, koledus või paleus. Igatahes otsijale võimalus.

Portaali Haudi on liitunud üle 200 Eestimaa kalmistu, andmebaasis on 900 000 maetut. Eraldi andmebaasi on koondatud 2089 kultuuriloolist hauda.

Kui küsida Haudit haldava firma Spin TEK juhatuse liikmelt Mari Pultsinilt süsteemi unikaalsuse kohta, läheb ta väga õhevile, mainides rõõmsalt, et mitte üheski maailma riigis pole sellist infosüsteemi. Ja mis inimlikult kõige tähtsam: „Saame iga päev kirju, kus head kodanikud tänavad meid, sest leidsid läbi kalmistuportaali üles oma lähedaste viimsed puhkepaigad.”

Kuhu aga edasi?

„Meie eesmärk Eestis on, et ühel päeval oleks Haudiga liitunud kõik kalmistud ja seeläbi on säilitatud kogu Eesti kalmistukultuuri lugu. Loodame, et ühel heal päeval aitab Haudi säilitada ka mõne muu riigi kalmistukultuuri,” unistab Mari Pultsin.

PULLOUTS: “Üheski maailma riigis pole sellist infosüsteemi. Haudit haldava firma Spin TEK juhatuse liige” Mari Pultsin

Haudi on üle-eestiline kalmistuinfosüsteem, mis loodud Eesti kalmistukultuuri hoidmiseks, säilitamiseks ja kaasajastamiseks. Haudi on ühendatud Eesti kalmistuportaaliga www.kalmistud.ee, mille abil on võimalik otsida infot meid huvitava kalmulise ning tema viimse puhkepaiga kohta.

Eesti kalmistuportaalis tehakse kuus 200 000 päringut. Külastajaid on kuus umbes 90 riigist.

Kalmulise ehk maetu otsimine

Käib läbi portaali, saab otsida ees- ja perekonnanime järgi või detailsemalt.

Kultuurilooliste haudade otsimine

Kultuuriloolised hauad ja maetute elulood koos linkidega muudele andmebaasidele

Leinatalituste info

Kalmistuportaali abil on võimalik leida teavet veel toimumata matuste kohta. Seda juhul, kui lähedased on andnud loa ärasaatmise aja ja koha avalikustamiseks.

Statistikat

Liitunud kalmistuid: pisut üle 200.

Maetute andmed: 900 000 maetut.

Kultuuriloolisi haudasid: 2089 hauda.

Liitunud omavalitsused (65% Eesti omavalitsustest): Tallinn, Pärnu, Haapsalu, Viljandi, Viimsi, Märjamaa, Saue, Jõgeva, Rakvere, Väike-Maarja, Võru linn, Tapa, Jõhvi, Kohtla-Järve, Rapla, Türi, Paide, Maardu, Alutaguse, Rae, Raasiku, Jõelähtme, Kose, Valga, Otepää, Järva, Lääne-Nigula, Muhu, Hiiumaa, Vormsi, Tori, Põhja-Pärnumaa, Lääneranna, Saarde, Häädemeeste, Põhja-Sakala, Mulgi, Tõrva, Anija, Lääne-Harju, Rõuge, Põlva, Elva, Peipsiääre, Nõo, Võru vald, Mustvee, Vinni, Viru-Nigula, Lüganuse, Narva-Jõesuu.

Allikas: Haudi

Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus Foto: SVEN ARBET

Väikelinna jagu rahvast matnud vaimulik: ärge kartke lapsi matustele kaasa võtta

Bianca Mikovitš

Kaarli koguduse vaimulik Jaak Aus on veerandsaja ametis oldud aasta jooksul läbi viinud ligi 4000 matust. Selle arvu sisse mahub kõike ning ka tähelepanek, et eestlased on hakanud surma ja surnuid võõrastama.

Kuidas on üldse võimalik, et keegi on matnud 4000 inimest? Peate arvet?

Oh ei, aga siin on lihtne matemaatika – olen matnud inimesi juba vaimulikupraktika ajast, nüüdseks 26 aastat. Keskmiselt on aastas 150 matust, vahel rohkem, vahel vähem.

Enne oli rohkem.

Miks nii? Vaimulike populaarsus kahaneb?

Põhjuseid on mitu. Esiteks on inimesed mugavad, ning kuna matusebüroo pakub täisteenust, siis maksad raha ära ja kõik. Kui ütled, et tahad kirikuõpetajat, siis nad on valmis ka seda pakkuma, kuid paljud inimesed ei ole mõlenud, kas nad soovivad kiriklikku matust.

Üldises ilmalikustuvas maailmas ei pea inimesed seda enam oluliseks ning arvavad, et pole vahet, kas loetakse piiblitekste või luuletust, kantakse seljas vaimulikurüüd või ülikonda.

Ilmalikud matjad on valmis soovi korral ka meieisapalvet lugema. Minu jaoks on matusetalitusel küll rohkem komponente kui kauni kõne ettekandmine. Näiteks klassikalist elulugu mina matustel ei räägi.

Matused on kindlasti aastatega muutunud, ent mis kõige rohkem?

Vähemalt siin Tallinnas ei ole enam tavaks saata lahkunut kodust ära, varem seda sooviti. Nüüd toimub talitus kirikus või kabelis.

Inimesed on hakanud kartma surma ja surnuid ning seda on aina enam tunda.

Kuidas see väljendub?

Mäletan aega, kui matustel olid leinajatel alati lapsed kaasas, nüüd on see väga harv. Teinekord tullakse ja lausa küsitakse, kas üldse on sobiv last kaasa võtta, sest teised kõrvalt on soovitanud teda sellega mitte traumeerida.

Mina ütlen, et lapsed lausa tuleb matustele kaasa võtta. Surm on elu lahutamatu osa ja nad peavad sellega ühel hetkel kokku puutuma.

Me ei saa surma eitada ja esitada seda lastele kuidagi nii, et vanavanemad justkui haihtuvad ära.

Mulle tundub, et isegi meie surnuaiakultuur käib alla, sest uus põlvkond pole enam sellega seotud. Nad nagu aimavad, et lähedased on kuhugi maetud, aga pole seda endale teadvustanud.

Surm, surnuaed ... see on meie elu lahutamatu osa. Kui me seda osa ei mõtesta, siis meil puudub tänutunne selle eest, et me oleme olemas ja seos nendega, kes on meie eel käinud. Kuid need on ju meie juured ja osa meist.

Kui te inimese elust ei räägi teda mattes, mida te siis kõnelete?

Siin on vahe ilmalike ja vaimulike matuste vahel. Kui ühed kuulutavad surma võitu, siis teised elu võitu.

Kadunu ise võis ju soovida vaimulikku matust, aga uus põlvkond ei saa sellest teemast midagi aru. Teil ebamugav ei ole sellisel puhul?

Võib tunduda karm, aga see pole minu asi. Nad peavad selle üle elama. (Lohutavalt.)Tegelikult pole see kuigi raske, sest püüan alati suhestuda olukorra ja inimestega ning püüan mõtestada teemat sobivalt.

Mul ei ole ühtsama matusekõnet, mida alati ette loen, sõnum oleneb konkreetsetest oludest. Alati aga kutsun üles inimesi olema tänulikud, et oleme võinud lahkunut tunda ning samuti on igas leinas lootus – kuigi inimene on surnud, siis ei ole elu veel lõppenud.

Eelistan just seepärast talitusi läbi viia kirikus, sest seal on võimalik olla rohkem koos leinajatega, tunnetada neid, vestelda.

Vahel palun, et Jumal annaks mulle neid mõtteid, mida nad sel hetkel vajavad, et kogeda tema armastust ka selles kurbuses.

Kas meie inimesed on matustel helde käega või pigem säästlikud?

Mulle tundub, et matuste puhul vähemalt Tallinnas raha ei loeta.

Olen mõnikord mõtisklenud, miks peab surnuaeda nii palju lilli viima ja kalleid pärgi tegema. Inimesed maksavad selle eest heal meelel.

Olen endamisi filosofeerinud, kas see tuleb ehk veidi süütundest...

Eesti inimesed ei taha kuhugi kahe palja käega minna, ka mitte matustele.

Seda küll, aga kas emale peab tegema valgetest roosidest pärja, mis maksab mitusada eurot ja milleks tuleb ehk ka raha laenata?

Lilled on ju kaduvad ning on halvasti varjatud saladus, et leinapärgadesse ei lähe need kõige värskemad õied.

Oleme Kaarli kirikus ergutanud, et lillede toomise asemel tehtaks pigem nimeline orelivile ja see mõte on kasutamist leidnud.

Kas vanad head puhkpillimehed käivad endiselt kalmistul leinajatega kaasas?

Oh ei! Ammu unustatud!

Olen vahel isegi soovitanud, et surnuaiale ei võetaks süntesaatorit, see ei kõla seal kuskil põõsas või põõsa taga üldse. Parem siis võtta kas või väike kaasaskantav kõlar ja telefonist sobiv hea heliga pala mängima panna.

Pealegi on surnuaial oldud aeg väga lühike ning pillimehele kuluv raha selle ajaga võrreldes küllalt suur.

Teie meelest ei peaks matustele ülemäära kulutama?

Mõistlikult tuleb kulutada.

Meie matusebüroode tase ...

... on üsna võrdne. Kõik teevad oma töö korralikult ära, ehk mõni detail on kuskil parem.

Kui palju teil tuleb matta neid, kes pole üldse kirikuga seotud?

Seda tuleb ette. Praegu sureb see põlvkond, kes on jäänud kirikust eemale ning ka nende lapsed ei ole kirikuga seotud.

Kui on, siis nad küsivad ääri-veeri, et kas oleks võimalik siiski isa ristiinimese kombel matta, kuigi kirikus ta ei käinud.

Ja kas on? Ehkki ta pole kirikuliige, leeris käinud ega muud sellist?

Absoluutselt!

Minu enda kaalutlus on sellisel juhul hingehoid lähedaste suhtes, kellega alati suhtlen ja lahkunust räägin.

Olete viinud läbi 4000 matust. Kas see teid nukrameelseks ei muuda?

Minu lootus on selles, et armastav Jumal ei saa meile teha midagi nii hirmsat, nagu seda on surm. See annab mulle julguse ja lootuse ka siis, kui on väga raske matus.

Minu jaoks ei ole surm lõpp.

Jah, kui lähedane sureb, siis kõik muutub, inimest ju pole enam meiega, meie argistes toimetustes on tema asemel tühjus. Aga kui meil on olemas usk ülestõusmisse, siis on ees ju vaid lühike hetk, mil oleme oma armsatest lahus.

Minu lootus on selles, et armastav Jumal ei saa meile teha midagi nii hirmsat, nagu seda on surm. See annab mulle julguse ja lootuse ka siis, kui on väga raske matus.

Foto: Karin Kaljuläte

Milline on väga raske matus?

Kui tuleb matta last, kelle haigusega olen kaasas olnud. Kui kirikus on kõrvuti mitu kirstu, sest ühe pere inimeste või sõpruskonnaga on juhtunud raske õnnetus.

On matuseid, mis jäävad kaasas käima.

Küllap olete näinud, et vahel võib surm olla kergendus.

Jah, eriti kui on tegu väga raske haigusega.

Väga karmid on olukorrad, kus inimese elu lõpp on seotud suure kannatusega ning keegi ei saa teda aidata. Lähedased tunnevad süüd, et ehk oleks saanud siiski midagi teha või me ei teinud piisavalt...

Vahel on nii, et inimesel avastatakse vähk ja ta on kuu aja pärast surnud ning lähedased on šokis, sest kõik on läinud nii kiiresti.

Siis olen vahel öelnud, et olge tänulikud, tal jäid ehk suured kannatused läbi tegemata.

Kunagi oli kiriku suhtumine ensetappude puhul väga jäik. Olete oma kõnes veidi tõredam sellisel puhul?

Ei ole. Olen võtnud hoiaku, et mina pole hukkamõistja.

Võib-olla ma eksin, aga niipalju, kui ma olen neid matnud, siis ühtki enesetappu pole olnud võimalik ennetada. Neid märke, mida võiks lugeda, on liialt palju... See on ka lähiringile täiesti ootamatu. Alles hiljem saadakse aru, et valmistumine selleks käis juba pikalt.

Kui neid märke saab lugeda, siis neil juhtudel on inimesed ka abi saanud.

Kuidas tunneb vaimulik end suure meediatähelepanu all olevatel matustel?

Ei muretse selle pärast. Püüan küll lähedasi kaitsta ja ette valmistada ning selgitan, et kiriku me saame fotograafidele sulgeda, kuid surnuaeda mitte ning sellega tuleb arvestada, et seal pildistatakse.

Üldjuhul nad mõistavad seda, ja kui paluvad privaatsust kiriku sees, siis selle ka saavad.

Kas arvate, et meediasurve sellistel kordadel on liialt suur?

Arvan küll, jah.

Mis on nende piltide eesmärk? Miks seda matust peab niimoodi üldse kuhugi üles panema? Küllap on tõesti neid, kes vaatavad, kes kui palju nuttis ja kellel mis seljas oli...

Aga lõpuni ma sellest aru ei saa, miks seda on vaja avalikkusele nii esitada.

Õigeusu kirik pooldab kirstumatust. Mida teie soovitate?

Lääne traditsioonis pole tuhastamine probleemiks.

Mulle endale tundub kõige ladusam talitus selline, kus lahkunu tuuakse kirikusse, lähedased jätavad temaga hüvasti ning lähevad otse peielauda. Lahkunu aga viiakse krematooriumisse.

Kirikus on meil alati aega. Me saame valida muusikat, saame teha talituse väärikaks ja lugupidavaks. Me saame teha hüvastijätu ainulaadseks ja vähemalt ma ise panustan alati, et see nii olekski.

Vanasti käisid kirikuõpetajad ka peielauas.

Nüüd enam mitte, ei kutsuta enam. Oleme selle kombe vist ise välja suretanud. Aga kui olen käinud, kutsun inimesi üles meenutama inimesest rõõmsaid seiku, kohtumisi, kõike toredat.

Ühes peielauas näiteks rääkis sõber toreda loo, mida ta oli lubanud enda teada hoida, kuni teine elus on. See polnud midagi hullu, lihtsalt üks nende omavaheline seiklus, mis meest väga hästi iseloomustas.

Kas haua kõrval vara jagamine on müüt?

On tulnud ette. Nüüd vähem, aga on juhtunud. Vahel tullakse ettevaatlikult küsima, et miks te ei rääkinud sellest või teisest sündmusest, et kas ei lubatud...? Siis on tunda, et mingi pinge on õhus.

Linnalegendid räägivad ka vahetusse läinud surnutest. On see võimalik?

Tänapäeval küll vaevalt.

Kunagi üheksakümnendatel, kui asjad ja ajad olid üldse segased, võis seda juhtuda ja eks juhtus ka, kuigi ka siis oli see ikka väga harv.

Aga teil endal?

No oli tõesti üks juhtum, just selsamal segasel ajajärgul, kui matusebüroosid polnud veel nii palju ja tingimused olid üldse palju kehvemad. Kaks kirstu läksid vahetusse. Tõde selgus alles siis, kui teine neist lahti võeti ja avastati, et vahepeal on üks lahkunu teise pähe maha maetud.

Tuli siis lihtsalt kogu talitus uuesti läbi viia. (Mõtisklevalt.) Samas ... ehk ei olnudki see nii halb? Nii sai kirikliku matuse ka inimene, kellele pere seda ei tellinud, aga ehk ta ise oleks seda soovinud. Ehk oli sellele inimesele neid eestpalveid vaja, mis tema eest loeti.

Aga asju juhtub. On toodud kirikusse ka puusärk, kus inimene on sees alasti.

Kuidas nii?

On suur miinus, et meil puudub leinatöö, mille sees oleks praktiline nõustamine nii enne kui pärast matuseid. Ise püüan puhtalt oma kogemuste pealt nõu anda, et igasugu segadusi ennetada.

Jälle arusaamatus ja möödarääkimine.

Inimene suri haiglas ning haigla võttis oma riided ära. Lähedased viisid küll haigla morgi riided, aga millegipärast ei jõudnud need sinna kuhu vaja. Mingi lõtk tekkis sisse, et neid riideid selle surnuga ei osatud seostada ja lõpptagajärjel oli surnu kirstus alasti.

Mina oleksin võinud teda ka nii matta, aga lähedastele oleks see väga ebameeldiv mälestus olnud. Nii et riided toodi järele, viisime kirstu kirikusse kahe ukse vahele ning panime inimese riidesse.

Talitus natuke viibis, aga asi sai korda.

On suur miinus, et meil puudub leinatöö, mille sees oleks praktiline nõustamine nii enne kui pärast matuseid. Ise püüan puhtalt oma kogemuste pealt nõu anda, et igasugu segadusi ennetada.

Te mõtlete, et puudu on puhtelulistest nõuannetest?

Mida teha, kui pereisa sureb, aga majal on laen või autol liising? Mis on õige, mis on vale?

Just. Kelle juurde minna siis, kui on väga raske ja lisaks ei tea, kuidas asju korraldama peab. Mida teha, kui pereisa sureb, aga majal on laen või autol liising? Mis on õige, mis on vale?

Kui lahkunu ehitas oma kätega maja, millel on laen, siis kas seda võib võla katteks müüki panna? Äkki ta seal pilvepiiril muutub kurvaks?

Kas võib urni matta vanaema hauale jalutsisse? Kas peab ootama 40 päeva ja mis siis teha?

Sellist nõu ei anna ju ükski laenunõustaja, aga inimestel on seoses surmaga kuhja kaupa igasuguseid poolmüütilisi kujutelmi ja ettekujutusi.

Seega ei ole vaimulik ainult talituse läbiviija, vaid ka nõustaja?

Nii on.

On palju muresid, mida saame maandada ja me teemegi seda. Olen alati julgustanud, et lähedased julgelt ühendust võtaksid. Minu soovitus on lähedase surma puhul tehagi esimene kõne kirikuõpetajale või koguduse kantseleisse.

Muidugi võib helistada esmalt matusebüroosse, aga mis puudutab matuse korraldamist, siis kirikuõpetaja annab väga head ja praktilist nõu, kuidas on mõistlik ja tark toimetada ning hinge jääks rahu.

Olen tihtilugu pidanud kuulma kahetsust, et oleks varem teadnud, oleks teisiti teinud.

Näiteks mille kohta?

Kas või seesama kirikust ärasaatmine, mida peetakse liiga kalliks, nagu ka vaimuliku kutsumist ülikulukaks.

Tegelikult on meil Kaarli kirikus vabatahtlik annetus, ja kirikutes, kus on hinnakiri, on see hind ka väga mõistlik, keegi ei küsi tuhandeid.

Foto: SVEN ARBET

On teile räägitud ka ennetest, mis surmaga koos käivad?

Ikka, jah. Peamiselt on need sümboolsed unenäod, milles nähakse varem surnud pereliikmeid.

Aga tagantjärele kiputakse seostama surmaga igasuguseid asju, öeldakse, et näe, inimene justkui aimas ette ja rääkis oma surmast, kuid samas eks eakamad inimesed mõtlevadki sellele rohkem.

On ju üldse uusi trende – näiteks tuhk visatakse merre või puistatakse laiali ning hauakohta ei jäägi.

Teoloogilises mõttes pole mul selle vastu midagi. Aga koht, kuhu panna küünal, peab olema. Soomes on levinud platsid, kus on inimese nimi olemas, kui ka tuhk on mujale puistatud ning seal saab süüdata mälestusküünla.

On inimesi, kes ei taha surmast mõeldagi, ja neid, kes perele korraldusi juba ette jagavad. Kumb neist mõistlikum on?

Minu soovitus on, et inimesed ütleks vähemalt seda, kas nad soovivad tuhastamist või kirstumatust, kiriklikku või ilmalikku talitust.

Lähedastel on siis palju lihtsam, nad ei pea ise nuputama ja muretsema, kas toimivad õigesti.

Loo autorid: Aive Mõttus, Kristiina Viiron, Argo Ideon, Jüri Aarma, Bianca Mokovitš, Raivo Murde, Andres Eilart, Ain Alvela, Rein Sikk, Ivar Soopan

Foto ja video: Ivar Soopan, Sven Arbet, Madis Veltman, Andres Putting, Argo Ingver, Karin Kaljuläte, Hendrik Osula

Videolood: Ivar Soopan

Graafika ja kujundus: Heleri Kuris, Ats Nukki, Mart Nigola

Toimetajad: Mari Kartau, Aive Mõttus

Ekspress Meedia loovjuht: Mihkel Ulk