16 aastat Nõukogude vangilaagrites istunud Niklus arvas seni, et tema teod, eelkõige 1979. aastal koostatud Balti apell, on Eestis otsekui põlu all – näis, nagu oleks vabaduse toonud üksnes ühislaulmine. Möödunud nädalal aga tunnustas president Kersti Kaljulaid Balti apelli iseseisvuse taastamise kiviga ning Mart Nikluse ja Enn Tarto kätt surus ka välisminister Urmas Reinsalu.

Niklusega vestlema ajendas ka temalt aasta eest kuuldud arvamus, et peavoolumeedia jaoks on ta soovimatu isik. No mis jutt see on? Räägime ometi!

Kirjeldage päevi, mil te Tartus kokku saite ja Balti apelli koostasite.


Leedulased Antanas Terleckas ja Julius Sasnauskas saabusid augusti keskel 1979. aastal rongiga Tartusse, et hakkaksime siin koos tööle. Osa võttis ka Enn Tarto ning Jaan Isotamm tegi tehnilist tööd.

Koostasime dokumendi vene keeles, nii hästi kui leedulased ja eestlased seda tol ajal oskasid. Teadsime, et välismaale saadame selle Moskva dissidentide abil, kuna Balti riikides takistas välismaailmaga suhtlemist nn raudne eesriie. Kui oleksime oma kirjatöö posti või telegraafiga saatnud, oleks kogu ettevõtmine otsekohe nurjunud.

Töötasime minu kodu ülemisel korrusel kirjutusmasina juures kaks päeva. Leedulased olid juba varem koostanud mingi mustandi, mida nüüd siis täiendasime ja korrigeerisime. Sai tehtud kompaktne ja argumenteeritud pöördumine. Selle mõte oli lühidalt, et kuna stalinism on hukka mõistetud, tuleks selle mõjud ka riikidevahelistest suhetest kõrvaldada. Teiste sõnadega – 1939. aasta Molotovi–Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid avalikustada, hukka mõista, tühistada. Miks mitte ka tagajärjed likvideerida?

Mille poolest Balti apell toona oluline oli?

Tegu oli väga põhjalikult läbi mõeldud pöördumisega. See ei sisaldanud mitte midagi nõukogudevastast. Kõik sai kirja pandud kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja N Liidus tol ajal kehtinud konstitutsiooniga.

Valitsevad ringkonnad Eestis, Lätis ja Leedus sattusid üpris piinlikku olukorda. Asjaosalistel Eestist, Lätist ja Leedust, samuti neid toetanud Moskva dissidentidel vedas, et KGB ei saanudki aktsioonist midagi teada, enne kui oli juba liiga hilja: 23. augustil 1979 loeti Balti apell välisraadios juba mitmes keeles ette.