Saame Markus Teeääre, Raivo Piirsalu ja Lauri Õunapuuga kokku ühel külmal talvepäeval, kui neil on ees välikontsert Tondi Tulepeol. Tõnis Noevere panevat kontserdipaigas trumme üles ja tulevat hiljem.

Markus Teeäär – laul, kitarrid
Lauri Õunapuu – laul, torupillid, viled, kandled, ängipill, parmupill, sokusarv, akustiline kitarr
Raivo Piirsalu – bass, laul
Tõnis Noevere – trummid, laul

Vaata ka:

www.metsatoll.ee

www.facebook.com/Metsatoll

"20 aastat on pikk aeg ja väga palju on juhtunud. Ega väga täpselt mäletagi," hakkab Markus heietama, kui küsin, kuidas kõik algas. Ühes on ta kindel: "Ansambel tekkis sellepärast, et oli selline sisemine tunne. Sisemine tuli lõõmas, tahe midagi ära teha. Rokkmuusikas oli 20 aastat tagasi siinmail kõik põnev ja huvitav ja vallutatav. Sellepärast nii läks."

Lauri: "Mina tean rääkida Metsatöllu kõige esimesest kontserdist. Selles on oma osa Siiri Põldsaarel (tollal Kravtsov), kes korraldas 1999. aasta 22. mail Valgamaal Ala külas festivali “Noor Rock ‘99”. Küsisin temalt hiljuti, et ega tal juhuslikult ole alles ürituse plakatit. Plakatit tal polnud, aga leidis üht-teist muud huvitavat. Nimelt tollase kirjavahetuse Metsatölluga, kuidas nad tahtsid festivalile esinema tulla, sest nad on kõva hevipunt Tallinnast. Esimese kirja pani teele vist üldse Markuse naabripoiss Erka (Erik Kunila, kellel on Metsatöllu algusaegade tegemistes märkimisväärne roll, põhimõtteliselt võiks teda tituleerida Metsatöllu esimeseks mänedžeriks. – M. P.). Seal ei olnud kirjas mitte et Metsatöll tahab tulla, vaid et üks kõva hevibänd tahab tulla. Nimi vist oli küll olemas, aga arvati, et seda esimese hooga välja käia ei ole hea..."

Hetk Metsatöllu kõige esimeselt kontserdilt Valgamaal Ala külas festivalil "Noor Rock '99". Puust mõõk oli tollal väga oluline aksessuaar. Foto: Metsatöllu arhiiv

Markus: "Factor (trummar Silver Rattasepp – M. P.) arvas, et äkki see tundub liiga blackmetal. Ma kunagi rahvusraamatukogus mingi õppetöö tegemise käigus olin silmanud sõna “metsatöll” kuskil raamatus. Kui ma selle bändinimeks välja käisin, siis paljud krimpsutasid nina, noh, mis paljud, Andrus (bassimees Andrus Tins – M. P.) ja Silver siis..."

Lauri: "Kõik bändimehed." (Naer.)

Markus: "Aga hiljem kuidagi läks see asi paremaks, jah."

(Vahemärkus: kui keegi tahab teada, kuidas kõlas Metsatöll aastal 1999, siis tasub Vikerraadio kodulehelt üles otsida 4. veebruari “Stuudios on Sten Teppan” teine saatetund. Metsatöll on saates alates kümnendast minutist ja neil oli kuraasi võtta sinna kaasa kassett sellesama kõige esimese kontserdi lindistusega. “See on kindlasti väga halb, mis tuleb,” hoiatas Markus. “Aga me ei pea palju kuulama seda. /.../ See on siis 22. mai 1999 Ala külas, seitse inimest oli saalis, ma arvan. /.../ Enda arust me oskasime juba piisavalt, aga noh...” Omavahel öeldes kõlasid nad nagu hundikutsikad, kes esimesi kordi ulgumist harjutavad ja hästi nagu veel ei julge seda täiel häälel teha, aga on täiesti äratuntavalt siiski Metsatöll. – M. P.)

Kiri, millega ennast festivalile "Noor Rock '99" esinema sebiti. Foto: Metsatöllu arhiiv

“Katk kutsariks”

Sitasti mängitud sita saundiga sitt agrometal

Lauri: "Mulle tutvustas Markust mu õde Sirli, kes lävis seal Pääsküla kandis igasuguste kollidega, ja kuna mina olin hulga vanem... Umbes kaks aastat vanem. Mina nende noorte nolkidega väga palju tegemist ei teinud ja ei teadnud, kes see Markus on. Aga õde ütles: "Nii, nüüd lähme Markuse poole. Markusel on trummid ja teeme bändi. Keegi mängida ei oska, aga lahe on."

Läksime Markuse juurde, seal oli trummikomplekt üleval ja seintel olid käsitsi joonistatud hevipildid. Mul oli sõbra käest saadud Venemaal või Lätis toodetud basskitarr, sellel olid veel peal sellised nagu lambilülitid, klõps-klõps. Markus tagus trumme, mu õde proovis seda bassi, et oo, äge, bändivärk. Mäletan Markust kui maailma kõige positiivsemat bändimeest, keda ma tollal üldse olin näinud.

Markus aastal 1988. Lõhkirebitud särgivarrukad ja kiri "Heavy Metal" rinnal räägivad ise enda eest. Foto: erakogu

Meist said head tuttavad, ning kui Markus ja Factor käisid minu juures tegemas oma lugusid, siis sõprus süvenes ja ühel päeval juhtuski see, et Erkal oli kõrvetatud CD käes, et see on nüüd Metsatöllu plaat. See juhtus kuidagi nii äkki... Kogu aeg olid nagu tavalised Pässa tüübid ja lihtsalt mängisime koos lugusid ja äkki oli bänd ja äkki kõik teadsid seda bändi. Küll mitte eriti heast küljest..." (Kõik naeravad.)

Seda ma mäletan hästi, kuidas teised metallistid rääkisid, et mängida nad ei oska, laulda ei oska, aga arvavad, et on ka mingi bänd. Toonases metallistide meililistis, kus kõik hirmsasti armastasid kontserte arvustada, ütles Sven Varkel (praegu Heraldi laulja ja ühtlasi mees, kes mõni aasta hiljem aitas tölludel lindistada plaati “Hiiekoda” – M. P.) pärast üht kontserti Metsatöllu kohta: "sitasti mängitud sita saundiga sitt agrometal". Aga sitt teatavasti on parim väetis...

Metsatöll aastal 2000 vabaõhumuuseumis. Vasakult: Lauri "Varulven" Õunapuu, Andrus Tins, Silver "Factor" Rattasepp ja Markus "Rabapagan" Teeäär. Foto: Metsatöllu arhiiv

Lauri: "Seda, jah, Lennart Merigi ütles, et olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis."

Plaadi tegemiseks tuli võtta õppelaen

Raivo: "Mul on ka vahva mälestus, kuidas ma esimest korda Metsatöllust kui sellisest teadlikuks sain. Me Markuse venna Renéga hängisime päris palju ringi tollal ja sattusime Saaremaale Õlletoobrile. Kakerdasime öösel ööbimiskohta, tee peale jäi kirik, kus olid tellingud püsti, kindlasti oli tarvis mööda tellinguid sinna kiriku torni otsa ronida, aga – näe, hing on sees siiani. Ja siis, enne magamaminekut, Renél oli Žiguli, ütles, et oh, kuule, mu vennal on bänd, mis ei olegi saamatu ponnistus, nagu tal need eelmised projektid kõik on olnud. (Kõik naeravad.) No vot, ja siis istusime seal autos ja kuulasime ja tuleb tunnistada, et natukene oli naljakas, aga see hetk on mulle meelde sööbinud."

Metsatöllu esimese plaadi "Terast mis hangund me hinge" esimene tiraaž kõrvetati ise CD-plaatidele ning ka ümbrised trükiti ise ja lõigati kääridega välja. Foto: Metsatöllu arhiiv

Lauri: "Kui esimene “Terast mis hangund me hinge” välja tuli, kuulasin seda kodus ja see ei tundunud üldse nii nagu kõik teised bändid. Ja põhiline oli, et lauldi eesti keeles." (Vaid loetud päevad pärast plaadi kuulamist sai Laurist endastki Metsatöllu täieõiguslik liige. – M. P.)

Markus: "Ise kõrvetasime kõik plaadid. 1999. aastal maksis üks CD-toorik 50 krooni. See oli, nagu praegu maksaks 55 eurot. Pluss stuudiotöö. Salvestamine maksis 15 000 krooni. Õppelaen tuli võtta. Aga see oli vaja ära teha. Kui olime plaadi just valmis saanud, viisin Andrust koju. Rebane jooksis üle tee ja Andrus ütles: "Markus, ühel päeval sellest saab suur asi."

Lauri: "Esimene tiraaž oli ise kleebitud etikettidega, plaadi äär jäi hõbedaseks. Pidi ise markeriga tuunima, et seda ilusasti mustaks teha."

Markus: "Vahelehed printisime ise ja lõikasime kääridega välja."

Lauri: "Ja kui see üllatuslikult ruttu otsa sai, siis tollasel kodulehel seisis suur kiri: "Metsatöllu plaatide müük on peatatud! Esimene tiraaž müüdi läbi." Rohkem ei olnud seda võimalik saada. Teine tiraaž tuli juba ägedam. Kujunduslikult. Sisu oli sama"

Markuse Žiguli ei ole sellel pildil juhuslikult – algusaastatel oli see nende peamine liikumisvahend. Ja väga tubli. Vaid ühel korral oleks kontsert just tema pärast äärepealt ära jäänud... Foto: Toivo Rattasepp

***

Mina nägin teid esimest korda teie viiendal kontserdil. Ja kuigi sain ju aru, et vilunud muusikutest on asi kaugel, tundus kohe, et siit on midagi olulist tulemas...

Raivo: "Seda minagi, kui ma neid kuulasin. Olin Markuse eelmisi projekte... See on nüüd natuke üle võlli öeldud küll, aga et René – jube andekas, igasugu lahedaid asju tegime koos –, kuidas see vend tal nii armetu on. Aga eks ta vist kogus ja kogus, siis päästis valla.

Markus: “Logo tegi doktor Rattasepp isiklikult. Mõtlesime, et tahaks mingit ägedat logo. Ta siis kombineeris neid M-tähtesid igatepidi. Ja see ratas tundus kõige ägedam.”

Kui hiljem semiootikadoktor Silver Rattasepalt küsin, kuidas tema mäletamist mööda selle logoga oli ja kas sellel on ka sügavam tähendus, jääb märgisüsteemiteadlane tagasihoidlikuks: “Pean piinlikkusega tunnistama, et sai inspiratsiooni ammutatud Metallica sellest logost, kus on ka nelja M-tähte omavahel kombineeritud. Võtsin siis Diablo fondi M-tähed ja panin kokku. See oli lihtne ja labane ja loomingulisust seal polnud ollagi.”

Ometi on Metsatöllu logo püsinud 20 aastat ja fännid tätoveerivad seda oma ihule.

Lauri: “Kunagi üks tüdruk kirjutas meile ja saatis pildi: lasin endale Metsatöllu märgi tätoveerida. Suurelt, üle terve selja. See oli ikka jõhker värk. Neid tätoveeringute pilte ikka saadetakse.”

Markus: “Saadetakse küll, isegi vanad memmed teevad ja see on jumala äge.”

Raivo: “Brasiilias käisime hiljuti, isegi seal oli ühel tüdrukul meie logo käele tätoveeritud.”

Esimene “Euroopa tuur” – 8. ja 9. kontsert

Kuidas Raivo bändi jõudis?

Lauri: "Juhtus see, et Andrus otsustas: enam ei jaksa bändi teha. Jah, see suur tuuritamine – kahel kontserdil – mööda Belgiat andis aimu kõigest sellest tulevast ja Andrus arvas, et see ei ole päris tema jaoks ...

Esimene "Euroopa tuur" ehk bändi 8. ja 9. kontsert anti Belgias. Foto: Erik Kunila

(Vahepeal helistab kontserdipaigast Tõnis. “Me anname intekat, tule ka,” ütleb Markus. Tõnis seletab midagi. Markus: “Mis see tähendab seda, et me peame sinna soundchek’i tulema tegema vä? /.../ Löö trummid läbi ja tõmba kidrad läbi ja tule siia!” Raivo pistab vahele: “Tee see live ära!”)

Lauri: ... "Ja Raivo elas seal lähedal..."

Raivo: "Nojah, me oleme ju ühe süsteemi kutid, Pässa poisid. Mina enne seda tegin Markuse vennaga bändi. Olin sel ajal parasjagu aktiivne moosekant, bände oli palju, kus ma mängisin, aga kontserte väga tihti ei olnud ja igast võimalusest tuli kinni haarata, et oleks väljundit. Ja siis kuidagi nii ta läks, esimene kontsert vist oli..."

Lauri: "See oli Von Krahlis 10. veebruaril 2001."

Raivo: "Siis võtsin teatepulga üle Andruse käest."

Raivo meisterdatud efektne kännupill igale kontserdile paraku ei jõua – juba ainuüksi selle transport on omaette kunst. Foto: Mari Peterson

Markus: "Oli jah, poole pealt. Andrus esines veel, poomisnöör oli kaelas ja läks poole pealt lavalt ära ja Raivo mängis edasi."

(Aastal 2004 leidis trummar Factor, et semiootikaõpingute kõrvalt Tartu Ülikoolis ta bändi teha enam ei jõua ning tema asemele asus Marko Atso. Bänd püsis selles koosseisus peaaegu 2017. aasta lõpuni, kui Atso asemel asus trummide taha Tõnis Noevere.)

Metsatöllu esimese video "Hundi loomine" filmimise ajal veebruaris 2002 oli õhusooja ehk vaid 6–7 kraadi, aga vapraid vabatahtlikke statiste see ei seganud. Foto: Arno Saar/Õhtuleht
Video režissöör Liina Paakspuu, kes kaadri taga mudas hüppajaid innustas: "Vesi on soe! Pidu läheb järjest paremaks!" sai sellegipoolest pärjatud hüüdnimega Piina-Liina.

Metsatöll viib eesti keele kõla maailma

Metsatöll laulab eesti keeles. Tänavu on rahvusvaheline põliskeelte aasta, ka eesti keele aasta. Täitub 100 aastat eesti keele seadustamisest riigikeelena. Metsatöllu võib vist üsna julgesti nimetada eesti keele saadikuks maailmas – nüüdseks on risti-põiki läbi käidud Euroopa ja Põhja-Ameerika, põigatud Brasiiliasse ja Afganistani ehk tinglikult võib vallutatuks lugeda ka Lõuna-Ameerika ja Aasia ning tulemas on tuur Venemaal. Kel huvi, see leiab kodulehelt või plaadiraamatust sõnade tõlke inglise keelde. Ilmselt pole see lihtne töö...

Lauri: "Seda peab Silveri käest küsima, tema tõlgib. Et kuidas on võimalik tõlkida kultuuri ja kas üldse on võimalik... Ka sünnipäevaks ilmuva uue plaadi “Katk kutsariks” sõnade puhul olime mitmel puhul dilemma ees, et selliseid asju, millest eesti inimene saab veel aru, inglise keeles ei ole selliseid sõnu olemas, ja kui on olemas, siis inimesed ei saa sellest aru. Eestlasele näiteks ei pea seletama, mis asi on "tael". Või näiteks "sütevakk". Ka ei ole võimalik eestlase huumorit tõlkida üks-ühele inglise keelde."

Haisutrumm on oma nime saanud sellest, et ohtrate kemikaalidega pargitud kitsenahk lehkas hingematvalt veel aastaid pärast trummi valmimist ning selle lõhna järgi said inimesed juba majja sisenedes aru, et ahhaa, Metsatöllu tüübid on kohale jõudnud. Foto: Mari Peterson

Mäletan Tuska festivali aastal 2007. Vaatasin publikut, ja nii kaugele kui nägin – soomlased laulsid täiel rinnal kaasa.

Lauri: "Ma elan juba aastaid Lõuna-Eestis ja sealne keel on minu lüürikameelt üsna palju mõjutanud – võru, mulgi, seto keel, ka tartu keel on vanem kui põhjaeesti keel, seetõttu ka arhailisem. Samasugust arhailisust, nagu on soome keel säilitanud, leidub lõunaeesti keeltes. Nii et väga paljud sõnad, mis on lõunaeestikeelsed, mida on jube hea kasutada, sest nad kõlavad hästi, vokaalharmoonia on väga hea, on säilinud ka soome keeles.

Markus: "Eesti keeles lauldes saab maailmas tegelikult väga hästi hakkama. Paljudes kohtades, kus esinenud oleme, ei osatagi ju inglise keelt. Prantsusmaal ja Itaalias näiteks. Või Brasiilias. Nende jaoks on eesti keel eksootiline."

Metsatöll on osa elurikkusest. Ehk mida rohkem erisusi, seda parem, parim väärtus on paljusus. Sellepärast ongi hea, kui iga bänd laulab oma keeles ja meeles. Metsatöllu lüürikat tõlkida tähendab siiski leppida, et kõik on alati nagu valesti. Tunda sisuliselt, et neid sõnu ei peakski tõlkima.

Sõnad on tehniliselt üsna keerulised ning asi pole mitte ainult nende tähenduses, vaid ka kõlas. Eestikeelne tekst on niivõrd sujuv ja ilus, et ma teen küll otsetõlke, aga kõla läheb kaduma. Eriti Lauri sõnade puhul, Markuse lüürika on sirgjoonelisem. Aga peamine on siiski see, et sa saaksid enam-vähem aru, kuigi ehk mitte igast sõnast. Mõistad tervikut, ilma et peaks mõistma iga detaili.

Ei saa vikatit heinamaale maha visata

Kümmekond aastat tagasi festivalil Green Christmas märkasin pärast Metsatöllu esinemist saalist lahkumas üht paari – nii umbes 60aastane naine toetas küünarnukist vähemalt 80aastast memmekest, ilmselt ema, kes oli kohale tulnud lausa käimisraamiga ja spetsiaalselt Metsatöllu vaatama.

Markus: "Metsatöll on kindlasti selline bänd, kes ei saa vikatit heinamaale maha visata, et ah, lõpetame ära."

Nii et tulge kindlasti ka 23. veebruaril meie sünnipäevale Rock Cafésse.
Markus

Lauri: "See teeb seest soojaks, kui avastad, et igal maal ja kontinendil, aga et eriti Eestis on selliseid inimesi, kes nii väga meid toetavad. On neid, kes pole küll fännid, aga ütlevad, et see, mida me teeme, on õige. See annab julgust muusikat edasi teha. Oleme leidnud väga palju toetust inimestelt. Päris üksinda oleks väga raske olnud kõigi nende asjadega hakkama saada. Kas või näiteks Jüri Arrak, kes on meile niivõrd vastu tulnud, teinud kujundusi ja mõtelnud kaasa, kuidas mingi asi toimiks.

Metsatöll 2003. aasta sügisel väliõppustel – kuidas talitada, kui töötad heinamaal ja äketse kargab kase tagant välja vaenlane. Foto: Mari Peterson

Lauri: "Ja neid inimesi on igasuguseid, igalt elualalt. Näiteks isegi müügimehed on andnud nõu, kuidas mõnd asja korraldada. Tundub, et Metsatöll ei ole vaid neli muusikut ja helimees ja lavamees ja valgustaja ja nännimüüja, vaid midagi palju laiemat, see on kogu ühine suur eesti asi."

Markus: "Nii et tulge kindlasti ka 23. veebruaril meie sünnipäevale Rock Cafésse."

Raivo:" Ja ostke plaat!" (Naeravad.)

Saame Metsatölluga hästi läbi. Iga kord, kui kohtume, siis arutame asju ja lobiseme. Olen neile algusest peale öelnud, et neil on sügavam taust kui tavalisel hard rock’il. Nende arhailised sõnad tunduvad pisut kohmakad, see on selline eelkristlik lähenemine, rahvusmütoloogiline kogukondliku elu, külaühiskonna peegeldus.

Metsatöllu muusika puudutab selle pisikese rahva sügavamaid kihte, mis on seotud koosolemisega, selle maaga, eluga ja selle kaitsmisega. Eesti inimene on neil aladel ju mitu tuhat aastat elanud, meid seovad alateadvuslikud hoovused, energeetilised süsteemid, Maa jõud. Metsatöllu muusika on XXI sajandi kontakt ürgminevikuga, see toetab ja ühendab, abistab aktiivses võitluses.

Vanasti ei olnud ju armeed – kui vaenlane tuli, siis pidid kõik ennast kokku võtma, ühenduma võitluseks võõrvallutajate vastu. Sellest on sündinud legendid rahva abistajatest, näiteks Kalevi­pojast. Või Suurest Tõllust, kellest Metsatöll laulab ja keda ka mina olen kujutanud. Metsatöll urgitseb meie alateadvuses nagu üks tõeline rahvuslik rott, kes on leidnud tee juustusahvrisse.

Inspiratsiooni on vaat et liigagi ohtralt

Uus plaat “Katk kutsariks” ilmub teil täpselt sünnipäevaks?

Markus: "Jah. See plaat on hästi emotsionaalne, ma arvan. Seda sai kaua oodatud ja need lood on kõik väga erinevad. Ja on selliseid teemasid, mida me varem ei olegi käsitlenud.

Lauri: "Erinevaid lugusid on jah. Alustasime selle plaadi peale mõtlemist juba Võrumaal aastal 2017. Käisime kolmekesi koos ja mängisime pilli ja tundsime ennast vabalt ja mõnusalt – Raivo, Markus ja mina. Ja kui hakkasime meie uue trummari Tõnisega neid koos proovima, siis tuli nii palju uusi ideid..."

Lauri mängimas hiiu kannelt, mille helimees Kristo Kotkas ristis ängipilliks – kui see kõlab, olevat tunne nagu eluaegne äng. Foto: Mari Peterson

Lauri: "Anname plaadi ise välja ja vaatame, kuidas meil läheb."

Markus: "Meile oli tohutult tähtis, et kuna bänd saab 20 aastat vanaks, mis on heviansambli jaoks roppu moodi pikk aeg, ja kuna siin on ikkagi meie suurimad fännid, siis anda see plaat välja meie ja Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul."

Metsatöllu esifännid bändi üheksandal sünnipäeval veebruaris 2008 Rockstarsis. Foto: Mari Peterson

Lauri: "Muidugi ei välista, et kunagi tuleb veel mingi uus lehekülg ja plaadileping. Aga meile ei ole tähtis saada hirmus palju veel rikkamaks või kuulsamaks, me tahame lihtsalt teha muusikat, teha seda hästi, ja kui see kellelegi peale meie veel korda läheb, siis on meil hirmus hea meel."

"Ballaad punastest paeltest”, Metsatöll ja Marta Laan

Esinejaid on nii palju, et ei taha hästi lavale ära mahtuda. RAM on. Tiit Kikas mängib laserharfi, sellest peaks saama midagi väga ägedat.
Lauri

Juubelipidustused on niisiis 23. veebruaril Rock Café’s. Keda veel lisaks teile laval näha võib?

Lauri: "Metsatöllu algkoosseis on kohal."

Raivo: "Külalisesinejaid tuleb muidki – põhimõtteliselt sihuke spektaakel, et isegi tahaks näha.

Metsatöll Põlva Folkfestil 15. märtsil 2003 koos festivali patrooni proua Ingrid Rüütliga. Foto: Mari Peterson

Lauri: "Esinejaid on nii palju, et ei taha hästi lavale ära mahtuda. RAM on. Tiit Kikas mängib laserharfi, sellest peaks saama midagi väga ägedat. Ja siis on droonipill. Selle ehitas Droonipood Eesti Kontserdi tellimusel, aga meie kontserdil jõuab see esimest korda avalikkuse ette."

(Sel hetkel jõuab kohale ka Tõnis, räägib, mis kontserdipaigas toimub ning kuhu poole peaks laval hoidma, et sooja õhu voog puhuritest ikka muusikute sõrmedeni ulatuks.)

Rock Cafe (Tallinn), 23. veebruaril kell 22 (uksed kell 20).
Koostöös Eesti Kontserdiga kontserdisarja “Tehnoloogia ja muusika” raames.
Esinejad: Metsatöll; Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Rasmus Erismaa; Tiit Kikas (droonipill, laserharf); külalisesinejad.
Maailma esimene droonipill (Nemo Vunk, droonipood; Glen Pilvre).
Piletid müügil Piletilevis.

Kuidas sina end Metsatöllus tunned?

Tõnis: "Arvan, et olen nüüd koju jõudnud." (Kõik noogutavad nõusolevalt.)

Markus: "Räägi, kuidas sa meile Marta laulma sebisid." (Uuelt plaadilt on nüüd avalikkuse ette jõudnud juba kaks singlit, ühel neist teeb kaasa ka näitleja Marta Laan. – M. P.)

Iga õige hevibändi promopiltide hulgas on vähemalt üks, mille tähtsaim element on kivimüür. Fotosessioon 2003. aasta sügisel Padise kloostris. Foto: Mari Peterson

Tõnis: "Tunnen juhuslikult Marta meest. Me plaadi peal kasutasime mitut külalisesinejat. Äsja ilmunud singli loos “Ballaad punastest paeltest” oli vaja ka naisosatäitjat, pakkusime seda rolli Martale. Ühes loos oli tarvis ooperivokaali, selle laulis Marko Matvere georgotsalikult. Ja siis tekkis ka selline uitmõte – kohtusime ühe vanima folkmetal-bändiga Cruachan Lätis festivalil ja mõtlesin, et kirjutan nende viiuldajale John Ryanile, et kas ta oleks nõus külalisviiulit mängima."

Markus: "Marta kahjuks kontserdile tulla ei saa, tal on samal õhtul etendus, aga Marko Matvere peaks küll lavale jõudma."

(Siinkohal saab jutt otsa, sest Metsatöll peab lavale minema.)

Palju õnne sünnipäevaks!