Neljandat korda veerenud Rapla kultuurifestivalil Särin küsis Tartu Genialistide Klubisse pesa teinud teatri Must Kast väeline näitleja Jaanika Tammaru mu käest, keda pean nooreks näitlejaks. Ilmselgelt ei andnud ma talle ammendavat vastust.

Põgusal vestlusel ei tulnud pähe öelda, et minu jaoks väljendis “noor näitleja” või “noor teater” ei ole sees mööndust ega allahindlust. Pigem iseloomustab noorus – olgu siis tegu kas või üle neljakümneaastaste näitlejatega – uut hingust, jäägitut enesest andmist ja kas teadvustatud või intuitiivset soovi laval kellekski teiseks muutuda. Isiksus, kui see on, ei kao teise nahka pugedes mitte kuhugi.

Etendus tsirkusetelgis

Tartus festivalil Draama 2019 vaatasin Musta Kasti lastelugu “Ernesto küülikud” ja sain vaimustatud. Teater algab ju materjali valikust. Olen näinud lavastusi, kus piltlikult joostakse maailmarekordi tempos, aga on unustatud suunda kontrollida. Piret Raua lugu mustkunstnik Ernestost, tsirkuse sulgemisest ja sellega seotud artistide saatusest on päris lugu. Seda mu meelest lausa peab näitama lastele ja ei teeks paha, kui ka vanemad sellest muutumise mängust osa saaksid.

Lisaks näitlejate kiiretele osavahetustele ja muutumisele, mis ju teatri alus, on selles hästi mängitud loos ka tarkus sees. No kuni selleni, et mõtted läksid uitama teed, mis siis saab, kui nali maailmast ära kaob. Kas siis kaob ka headus? Mõistatahtmine? Teineteise nägemine? Hoolimine? Mõni festival tagasi rääkisime ühe andeka meesnäitlejaga, mida siis peaks lastele mängima. Ma tookord arvasin, et muinasjutte. Sama arvan praegu – muinasjutte on palju ja erinevaid ning neis on võlu sees. Selle mänguline avamine, kõigepealt tegijate enda jaoks ja siis publikule, aitab lastel suuremanagi teatrist ning ehk ka maailmast vaimustuda. Miskipärast meenub siin ja praegu lugu kuningatütrest, kes tantsis habemenugadel.

Tartus kõlas taas ühes vestluses etteheide, mida olen aastaid kuulnud: mööda koole ja lasteaedasid sõidab ringi odavaid teatripakkujaid, kes teatrit lörtsivad. Ja laste eest otsustajad saavad öelda, et ei, me seda pisut kallimat ei taha, meil just käis teater...

Aga “Ernesto” oli väike ime kujunduseks olevas tsirkusetelgis. Au tegijatele!

Kõrb suures liivakastis

Draama festivalil vaatasin ja nägin ka linnateatri “Väikest printsi”. Seda mängiti Tartu Ülikooli kunagises kirikus, ja see kunagine sakraalruum, mis nüüd on Elektriteater, kus näidatakse kvaliteetkino, oli mu jaoks selleks, millist maailmavaadet ehk maailmu ning vaateid väikesed printsid meile näidata ja jutustada tahtsid, ülisobiv koht.

Kasvatus algab liivakastist, mille ääres isa või ema lapsele räägib, et selline näeb välja kõrb. Kui lapsel on mahti vaadata pilvitusse või miks mitte pilvedega taevasse seal kõrbes, on lootust, et temast kasvab täiskasvanud arukas inimene. Ma julgen arvata, et lavakooli meister, lavastaja Elmo Nüganen koos õpetaja Anu Lambiga on sellest üsna täpselt aru saanud. Näitlejaks võid sa saada, aga inimeseks pead.

Me sureme janusse

Siberis on liustikest toituv Lena jõgi kuivamas. Antoine Saint-Exupéry “Väikeses printsis” on samuti janu­stseen. Juba mitu aastat kõneldakse sellest, et maailma ähvardab puhta vee puudus. Tulevad või juba käivad veesõjad. Nüganeni lavastuses on stseen ... õige küll, enne tuleb öelda, et üsna kindlasti poleks see lavastus nii suur ja mitmemõõtmeline ilma kunstnik Kristjan Suitsu võimsa, täpse ja, mis mu jaoks peamine, meeskonna loomingule tiibu andva kunstniku ja valgustaja tööta.

Lugejale ettekujutuse loomiseks, et lava moodustab ses loos kõrbeliivakasti või lava, mille mõõdud on: pikkus 16 meetrit, laius 2,5 meetrit ja kõrgus 80 cm. Sellesse liivakasti mahub Kristjan Suitsu sõnul tonn liiva, mis spetsiaalselt sõelutud. See liiv ei tolma.

Nüganeni lavastuses on stseen, kus vesi saab otsa ja tekib janu. Ning äkki loovad näitlejad uhke kujundi: nad võtavad peotäie liiva ja lasevad selle oma pihkudest kõrbeliivale sadada. Just nimelt nii on see liiva langemine valgustatud – mu meelest kasutatakse ka taskulampe –, et tekib vihmasaju pilt. See pilt sööbib mällu võrdkujuna tänapäeva maailmas tekkinud üsna väljapääsmatust olukorrast, kus on olemas kaev, aga sealt juua me kas ei oska või tihtipeale ei tahagi.

Selle ning kümneid ja kümneid samaväärseid kujutluspilte, kus poeetilisus põimub argisega, loovad lavakooli 29. lennu tudengid. Äkki oleks seda pidanud kohe loo alguses ütlema, sest mulle tundub, et sellist lavastuse komponeerituse taset saabki ellu viia just noortega.

Selles lootuses, et neis on lapsepõlve ideaalid veel kusagilt lähedalt võtta, kergem üles leida, ja tekib lootus ka, et kapitalismi räigus seda tundemaailma meeldetuletust enam kunagi ei mata. Kaastunne, kurbus, üksindus, rõõm, mure, uhkus, egoism, hirm, imetlus, rikkus, vaesus ... see, et kõiksuse taju vaid annab inimese elule tähenduse. Ja see ka on Nüganenil meeles ning kogetud, kuidas argisus mürinal ja jõuliselt päris maailma tapab.

Exupéryl, Nüganenil ja Suitsul on kõrbes äkki rebane, kes tahab, et teda taltsutatakse. Ütleb kuidagi nii, et taltsutamine tähendab “suhteid looma”. Ütleb, et kui sa mu taltsutaksid, siis oleks meil teineteist tarvis. Mõelge nüüd siis ennast sellele etendusele, kus teile öeldakse, kus sisuliselt lapsed täiskasvanutele ütlevad, et tuleb vastutada kõige eest, mida sa oled taltsutanud... Janusse suremine ei tähenda siin üldsegi mitte ainult veepuudust!

Liivakõrbest mõistalli

Illimar Vihmar on Musta Kasti lavastuse “Peks mõisatallis” kunstnik. Tema lavaliivakast on täidetud turbamullaga. Lennukid, isegi mitte paberist nagu “Väikeses printsis”, seal ei lenda, küll mängivad muldpõranda vahetevahel ka parketiks selle lavastuse näitlejad Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs. Urmas Alender laulab: “Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta...” Lavastuses seda viidet ei kasutata, et kolm kolpa läksid riidu nelja tuule peal, aga kolme näitleja liikumine ehk siis tants selle püha laulu saatel on üsna tobe. Hämmastav, et see vastandumine mõjub ikkagi emotsionaalselt liigutavalt.

Rapla kunagise autobaasi garaažis on Särina teatrisaal, on ehitatud ajutine black box, kus sünnivad need üsnagi eneseiroonilised pildid eestlasest. Hästi mängitud, korduste võlu nagu regilaulus, ning mis etteennustamatu – meie rahva kannatamine ja muretsemine lavastuses pakutud kujundikeeles ei aja vihaseks, vaid paneb heldima. Kurjust ei ole, kui nad seal kogu aeg kaklema ka lähevad.

Tartus Draamal mõistsin ma taas, et mind väsitab, kui laval sündiv pole mõnes mõttes ootamatu ja on etteaimatav. Isegi siis, kui see etteaimatavus hetke pärast filigraanselt lavastatud ja mängitud on.

Raplas Särinal sain aru, et maailm muutub ja põlvkonnad vahetuvad, aga kunst, ka väljaöeldud mõtted jäävad alles.

Eesti teatri festivalil Draama osales lavakunstikooli 29. lend bakalaureuselavastusega “Väike prints”.

“Väike prints”

Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Elmo Nüganen.

Tõlkijad: Ott Ojamaa, Sirje Keevallik.

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits.

Helikujundaja: Arbo Maran.

Osades lavakunstikooli 29. lennu tudengid: Jan Erik Ehrenberg, Ekke Hekles, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Lena Barbara Luhse, Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Ken Rüütel, Kristiin Räägel, Oskar Seeman, Andreas Aadel, Markus Helmut Ilves, Mihkel Kohava, Elise Metsanurk.