Eesti–Läti koostööna valminud “Surematu” võitis juulis Karlovy Vary rahvusvahelisel festivalil dokumentaalfilmi peaauhinna ja see annab filmile õiguse ilma rahvusliku konkursita Oscarile kandideerida. “Surematu” peatootja, Riho Västriku juhitud firma Vesilind, mis tegutseb alates 1996. aastast, ei jätnud seda võimalust kasutamata.

■■■

Riho, mis film on “Surematu?

“Surematu” on dokumentaal­essee, mis otsib tänapäeva Venemaal nõukogude aja vaimu. Kuivõrd tegevus toimub Kaug-Põhjas, valdavalt polaaröö tingimustes, siis võib öelda, et tegu on sürrealistliku filmiga, unenäoga, mis ei tohiks ilmsi võimalik olla. Kriitikud on “Surematut” võrrelnud ka muinasjutuga, mille ilu on maagiline, kuid hirmutav sisu paneb hiljem endale selle nautimise eest etteheiteid tegema.

Kes on Ksenija Ohhap­kina?

Ksenija on Peterburist, ta lõpetas 2012. aastal Aleksandr Gutamani viieaastase dokumentalistika kursuse Peterburi riiklikus televisiooni ja filmi ülikoolis. 2013. aastal olin Peterburis ühe festivali žüriis. Mulle meeldis lühidokk karjalastest ja ma toetasin tugevalt seda filmi. Auhindade üleandmisel pidi iga žüriiliige kirjutama motivatsiooni kahele filmile ja ka neile auhinna isiklikult üle andma. Selgus, et mina andsin auhinna Ksenijale.

Produtsent Riho Västriku ja režissöör Ksenija Ohhapkina koostöös valminud “Surematu” võitis juulikuus Karlovy Vary rahvusvahelisel festivalil dokumentaalfilmi peaauhinna. Foto: Erakogu, kaadrid filmist


Kuidas sai alguse teie koostöö?

2014. aastal kutsus Ksenija mind oma esimese täispika doki kaasprodutsendiks. Töö käigus sai minust selle filmi ainus produtsent. See oli “Tule tagasi vabana”, mis esilinastus 2016. aastal. Seejärel alustasime “Surematut”, milleks kulus kolm aastat. Nii pikalt läks eelkõige seetõttu, et rahastamine liikus tõusude ja mõõnadega.

Kas auhind Karlovy Vary festivalil oli üllatus?

Juba A-klassi festivalile pääsemine ise on tohutu kordaminek. Karlovy Vary valis oma programmi enam kui 700 saadetud dokumentaalfilmi hulgast, mis otsisid kohta maailmaesilinastuseks. Ma teadsin, et meil on suurepärane film ja kõik on võimalik. Samas, olime kahe nädala eest just saanud A-klassi festivali grand prix Shanghais filmiga “Ajasillad”, mille maailmaesilinastus oli Karlovy Varys aasta tagasi. See oli superüllatus ja tekitas kahetisi tundeid – ühest küljest ma teadsin, et kõik ongi võimalik, teisest küljest hoidsin ootusi tagasi, sest ega õnn nüüd nii tihti ka külas käi.

Kui suured šansid Oscarile sel filmil võiks olla?


Kriitikud on “Surematut” võrrelnud ka muinasjutuga, mille ilu on maagiline, kuid hirmutav sisu paneb hiljem endale selle nautimise eest etteheiteid tegema.
Riho Västrik

Mulle on see täiesti tundmatu maa. Otsime alles Põhja-Ameerika esilinastuseks väärilist festivali. Läheb kuidas läheb, märge “kandideerib Oscarile” on igal juhul küljes.

Mida selline tunnustus tähendab Vesilinnule ja sulle endale?

Me elame üdini võistlevas maailmas, ja kui on midagi ette näidata, on lihtsam järgmist tööd käivitada. See ei pruugi olla absoluutne tõde, sest eksisteerib ka inimlik kadedus, aga üldiselt on auhinda saada tore.

Missuguseid varasemaid Vesi­linnu filme on saatnud edu?

Ksenija Ohhapkina eelmine dokk “Tule tagasi vabana” esilinastus maailma suurimal dokumentaalfilmide festivalil Amsterdamis (IDFA) ja võitis keskmise pikkusega filmide kategoorias žürii preemia.

Kümme aastat tagasi võitsime Vassili Sarana loodusfilmiga “Muskusveise tagasitulek” palju preemiaid, mille tulemusena ostis mitu lääne telejaama filmi näitamise litsentsi. Festivalivõite on toonud mitmed tööd, näiteks Joosep Matjuse “Vanamees ja põder”, Remek Meele “Emajõe veemaailm”, Ants Tammiku “Habras maailm”, kõik Vassili Saranaga koos tehtud filmid jne.

Kaader filmist "Surematu". Foto: Erakogu

Oled ka Balti filmi- ja meediakoolis õpetaja. Mida selles töös oluliseks pead?

Saan üliõpilasi inspireerida, pakkuda neile valikuid, mida ise kõrgelt hindan. Meil on privileeg keskenduda kahe aasta jooksul kunstile, sellele osale filmindusest, mis tänapäeval kipub kokku kuivama. “Süüdi” on selles eelkõige televisioon ja internet, mis pakuvad tohututes kogustes filmilaadseid tooteid ning kujundavad sel viisil vaatajate maitset ja arusaamu. Sellele, et film on iseseisev kunstiliik oma kaanonitega, mõeldakse üha harvem.

Mis seisus eesti dokumentaalfilm sinu arvates hetkel on?

Suudame igal aastal luua filme, mis lähevad vaatajale korda. Mõned filmid jõuavad ka rahvusvahelisele tasemele. Suuri edulugusid kahjuks meelde ei tule. Jutuks olnud kahe grand prix pälvinud filmide režissöörid ei ole eestlased, kuigi filme võime õigusega enda omaks nimetada. (“Ajasildade” režissöörid on Audrius Stonys ja Kristīne Briede ning “Surematu” režissöör Ksenija Ohhapkina.)

Kaader filmist "Surematu". Foto: Erakogu


Kuidas valdkond peaks edasi arenema?

Praegu oleme taas aktiveerinud rahvusvahelist läbikäimist, oleme valmis ennast võrdlema teistega. Tegijad peavad olema originaalsed ja muidugi professionaalsed. Televisiooni või YouTube’i jäljendamisest ei piisa. Produtsentidel peab olema ambitsiooni, vahepeal tundus, et see on täiesti kadunud.

Missugused on suurimad verstapostid, mida siin saavutada?

Mõõdetavad suurused on vaatajate arv kinos ja rahvusvaheline festivaliedu. Vaatajanumbritest võib tuua kaks eriklassi kuuluvat näidet – kõigepealt lõi “Tuulte tahutud maa” pika puuga senise kinokülastuste rekordi, kuid veidi hiljem põrmustas “Ott Tänak: The Movie” selle omakorda pika puuga. Kui õnnestub selle edu tagamaid oma tegemistes arvesse võtta, on juba hästi.

Kõik need pöörlevad rongirattad, suured mehhanismid, karmid lumeväljad, leeklambi tuli ja tontlikud mustad näota kujud bussipeatuses mõjuvad pahaendeliselt. Filmi tegevuspaigaks on Kaug-Põhjas asuv linn Apatitõ. Selle elanikkond koosnes nn kulakutest ja rahvusvähemuste esindajatest, keda Stalin represseeris. Linnas tegeldakse apatiidi kaevandamisega.

Filmi eesmärk on osutada, kuidas toodetakse mutrikesi, mis töötaksid suures riigi masinavärgis õlitatult. Nii näitab režissöör, kuidas tüdrukuid balletitundides kasvatatakse ja poisse treeningutel sõjaliselt ette valmistatakse – kõik ikka selle nimel, et mutrikesed ideoloogia töös hoiaks.

Lapsi treenitakse hulkadena käsku täitma. Need kaadrid on monteeritud sujuvalt vahelduma linna elu ja oluga, kus domineerib karm põhjamaa ilm ja tööstusromantika. See kõik kokku mõjub sedavõrd kõledana, et öös üksi ulguv koer raudteel näib vaat et ainsa tõeliselt elusa olendina. Tema elu tundub justkui parem ja vabam kui inimestel.

Kogu totalitaarse riigi ideoloogiast laetud taastootmise mehhanism joonistub selles lakoonilise, ent siiski kauni pildiga filmis halastamatult välja. Sõnumit toetavad montaaž ja muusika. Tegu on omapärase, suure üldistusjõuga ja visuaalselt meeldejääva dokumentaalfilmiga, mis ilmselgelt väärib juba saadud ja tulevasi auhindu.

Euroopa dokumentalistika ekspert Tue Steen Müller on kirjutanud: “”Surematu” mõtestab inimelu heli, pildi, montaaži ja selge seisukoha abil. Harva, kui mõni film nii kutsub sind sümbolitega ja episoodidega nõnda erakordselt täpselt edasi antud maailma, mille voog on hirmutavalt ilus.”

Dokumentaalfilmi “Surematu” režissöör on Ksenija Ohhapkina
Operaatorid Aleksandr Demjanenko ja Artjom Ignatov
Heliloojad Robert Jürjendal ja Arian Levin
Produtsendid Riho Västrik Eestist ja Uldis Cekulis Lätist.