Joël Dicker on saanud Kuldkirjaniku hüüdnime, kuigi ta on maailma rõõmustanud vaid kahe romaaniga, mis, tõsi küll, on pärlid.

Esimene neist, maakeeles mullu ilmunud “Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on kultuuriline, kirjanduslik ja kriminaalne kõrgpilotaaž, mis räägib kaks lubamatu armastuse lugu ja lõpeb pauguga. Keeruline oleks raamatut tituleerida krimkaks, sest see väljend on liiga madal ja väheütlev. Väärtkrimka kõlab samuti nadilt, seega ehk kultuurkrimka?

“Baltimore’ide raamat” on hoopis teisest ooperist: eelkõige siiski läbi ja lõhki perekonnasaaga, mis ei anna vähimatki märki, et tegelaste elu võiks lõppeda nii, nagu lõppes – kriminaalselt.

Maailma tuntuima vandenõuteooriate looja ja spiooniromaanide autori Robert Ludlumi viimane raamat, mis ilmus kuus aastat pärast tema surma, viib (või toob?) lugeja Eestisse kurjuse telge otsima.

Todd Belknap hüüdnimega Hagijas, kes suudab üles leida iga inimese siin maamunal, peitugu too kus tahes, ja särav majandusanalüütik Andrea Bancroft, maailma ühe mõjukama heategevusfondi juht, hakkavad otsima müstilist Genesist, kes üritab destabiliseerida maailma geopoliitilist tasakaalu ja külvab surma. Tee viib Maarjamaale.

Suurmeister on suurmeister. Ükskõik mis teema John Grisham ette võtab, suudab ta sellest luua pärli.

“Camino saar” on tähistatud andmebaasides tärniga, mis viitab, et tegu ei ole grishamliku kohtusaagaga. Küll aga peaks teema huvi pakkuma raamatusõpradele ja neile, kes ka ise üht-teist paberile panevad, sest jutt käib käsikirjade ja haruldaste väljaannete ostust-müügist ning üks peategelane on kirjaneidis, kes ei suuda pärast edukat debüütromaani uut teost valmis treida.

Neli kaaki Princetoni ülikoolist panevad tuuri hindamatud haruldused – F. Scott Fitzgeraldi originaalkäsikirjad eesotsas “Suure Gatsbyga”. Osa pätte saadakse kätte, miljoneid väärt käsikirju mitte. Edasine on puhtakujuline põnevus, pikitud kirjandusajaloo ja tagatubades toimuvaga.

Kahtlemata loeb naisterahvas seda psühhotrillerit, mille oleks justkui kirjutanud Stephen King ja Alfred Hitchcock üheskoos, palju suurema erutuse ja värinaga kui meesterahvas. Miks? Sest tema on teinud või teeb emakssaamise läbi ning suudab raamatus toimuvat läbi elada, nii et süda jääb seisma, murdub ja kistakse rinnust.

Kaks naist, peagi emaks saamas, üks kolmandat, teine esimest korda. Või teist? Ilmavalgust kartvaid saladusi on mõlemal. Lugu kerib end lahti aeglaselt, üllatused löövad välguna, vale osutub tõeks ja tõde valeks ning lõpuks la grande finale.

Anonüümseks jääda sooviv autor on püstitanud intrigeeriva küsimuse: kuidas on võimalik, et USAs saab presidendiks enesekeskne, valetav, lõbunaistega aelev, kultuuritu ja harimata, lollusi ja häbematusi suust välja säutsuv mühakas.

Ei, jutt ei käi Donald Trumpist, vaid Anthony Craigist... kes, tõsi küll, võiks olla Trumpi kaksikvend.

Aastaid varem valmistatakse Tšehhoslovakkias KGB toel ja juhtimisel ette lõbutüdruk-spioone, kes peavad imbuma kapitalistlikku läände ja ootama oma tundi. Ootab ka Elena, Jäälind. Oot-oot, kas Trump polnud mitte abielus Tšehhoslovakkiast pärit Ivana Zelničkovága?

Ruth Rendell avardas krimikirjanduse piire sedavõrd, et tänapäeval on keeruline liigitada, milline raamat on krimka (mis on ehk Rendelli loomigu väljendamiseks liiga maine, et mitte öelda labane), milline mitte. Kui panna kõrvuti “Kivist kohtunik”, Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus” ning Anton Hansen Tammsaare “Kõrboja peremees” (raamat sellest, kuidas viia noor mees enesetapuni), siis miks on üks neist krimiromaan ja teised mitte?

Raamat algab lihtsalt ja selgelt: “Eunice Parchman tappis Coverdale’ide pere, sest ta ei osanud lugeda ega kirjutada.” Ehk siis süüdlane on teada pärast esimese lause läbilugemist. Rendell seadis endale pealtnäha ületamatu tõkke: kas on võimalik kirjutada põnevusromaani, kui põnevust pole? Õige vastus: on.

Võib tunduda üllatav, kuid raamatukogudest laenatakse kõige enam M. C. Beatoni krimkasid – lugusid Šoti mägismaa politseinikust Hamish Macbethist ning lõputult armastust otsivast ja kurjategijaid püüdvast keskealisest Agatha Raisinist.

Beaton ja Raisin sobivad suurepäraselt suvisele lugemislauale, sest on kerged, lihtsad ja õhulised. Kes pole Beatoni raamatuid veel kätte võtnud, võikski tuua koju korraliku virna ja nautida. “Korstnapühkija surmas” peab Hamish selle asemel et vedeleda, käia salaja lõhet püüdmas või kass Sonsie ja koer Towseriga jalutamas, uurima korstnapühkija surma.

Sagadi mõisa muuseumijuht Ain Kütt valmistab debüütkrimiromaaniga suurepärase üllatuse. Nagu selgub, juhtus kaks sajandit tagasi siinmailgi räigeid patutegusid. Oandu karjamõisa keldrist leitakse Karula mõisniku Justus von Breverni surnukeha, ta oli pruukinud – kas omal või võõral tahtel – belladonnat. Kuritegu tuleb lahendada Sagadi mõisahärral Paul Alexander Eduard von Fockil, kohaliku meeskohtu assessoril (tema esineb raamatus oma õige nimega, teised härrad on seotud õigete mõisatega, kuid nende eesnimed on autori fantaasia vili), kel abiks Sagadi mõisavalitseja ja Annikvere mõisapreili Mariana Juliana von Nottbeck. Eesti talupojad joovad samal ajal viina, ja palju.

Mattias Edvardsson on kirjanikuna tundmatu, raamatu pealkiri – “Täiesti tavaline perekond” – ei ütle midagi, ent selle sisu üllatab, sest on hea. Äärmiselt keeruline on defineerida, mis stiili see raamat esindab. Psühhotriller? Jah. Ühe perekonna saaga? Jah. Krimka? Jah. Kohturomaan? Jah. Igast nurgast natukene keskpõrandale kokku.

Isa preester, ema advokaat, tütar tubli sportlane... Täiuslik perekond, ent kui superlatiividest loobuda, siis täiesti tavaline perekond. Ainult et Stella, peretütar, on mässaja, sest teda üritatakse raamidesse suruda. Ühel halval päeval tuleb Stella koju alles varavalges. Samal ööl on jõhkralt tapetud 33aastane ärimees ja superjuristi poeg. Ei lähe palju aega, kui Stella viiakse mõrtsukana vangimajja. Ent kas ta on mõrvar?

Esmakirjastaja väidet, et “Vaikiv patsient” on viimase viie aasta parim krimikirjanduse debüütromaan, on äärmiselt keeruline kinnitada, kuid ka ümber lükata. Raamat on hea, seda kindlasti. Lugu hargneb kummaliselt äraarvamatus suunas ja lõpplahendus on säravalt agatha-christielik.

Ideaalset pereelu elav kunstnik Alicia laseb ühel õhtul abikaasale viis kuuli näkku ja lõikab endal veenid läbi, kuid jääb ellu. Ja suleb suu. Ainus vihje on koduaresti päevil maalitud autoportree allkirjaga Alkestis – vanakreeka mütoloogiast tuntud eneseohverdaja. Ja siis paneb psühhoterapeut Alicia rääkima...