Peamiselt mööda Lydia Koidula tänavat kulgeva Kirjandustänava üks erilisemaid vaatamisväärsusi saab olema Mati Undi pop-up-muuseum, lubab festivali korraldava Tallinna Kirjanduskeskuse esindaja Maarja Vaino.

Põhjus, miks just seda meest nii erilisel moel meenutatakse, peitub tõsiasjas, et Mati Unt on eesti kirjanduse üks omanäolisemaid autoreid, tema loominguline kõrgperiood nii kirjanduse kui ka teatri vallas moodustas lausa omaette ajastu.

„Unt tuli kirjandusse kuldsetel kuuekümnendatel ja oli fenomen ka veel XXI sajandi alguses,“ kinnitab Vaino. „Ta oli meie tollase kirjanduselu värvikamaid isiksusi.“

2005. aastal lahkunud loojast on õnneks jäänud tema looming kogu oma matiundilikkuses – ning seda tuleks rohkem meelde tuletada. „Kummalisel kombel ei ole eesti koolis iseenesestmõistetav, et tuleb tunda ka Mati Unti,“ imestab Vaino. „Ometi kuulub Unt meie kultuuri ühisvarasse ja väärib, et iga uus põlvkond ta avastaks.“

Pigem teistsugune muuseum

Unt ei olnud lihtsalt hea kirjanik, vaid eesti kultuuri ikooniline märk, nendib Vaino. Seetõttu on kultuuriringkondades pikalt keerelnud mõte, et Undil võiks olla oma muuseum. Muu hulgas saaks see olla paik, kus vahendada teadmisi 1960.–1970. aastate eesti kirjanduse ja kultuurielu kohta laiemalt. Praegu selline võimalus puudub.

„Muuseumid soosivad nii uurimist kui ka uuritu inimesteni toomist,“ tõdeb aastaid A. H. Tammsaare korter-muuseumi juhtinud Vaino. „Eesti kirjanduses on vaieldamatult just nn muuseumikirjanikud need, kelle loomingu ja isikulooga kõige aktiivsemalt tegeldakse.“

Sellepärast luuaksegi Kirjandustänava festivalil üheks päevaks Mati Undi pop-up-muuseum, kus taaselustatakse nn Undi salong, Mati Undi ja Kersti Kreismanni 1970. aastate Mustamäe kodu, mis omal ajal oli kultuurirahva kohtumispaik ja kirjanduselu üks kese.

„Sellega tahame meenutada, et Mati Undi isikus on meil hiilgavalt andekas autor, keda ei tohiks kiirustavas maailmas ära unustada,“ lausub Vaino. „Ja kes teab, äkki muutub mängumuuseum ühel päeval siiski ka pärismuuseumiks.“

II Kirjandustänava festival Foto: Madis Veltman

Kes oli ja on Heiti Talvik?

Seda küsimust küsivad uudishimulikud hääled 14. septembril Kadrioru pargis. Ja proovivad seal ka vastata. Mõned vastused on küll selletagi käepärast: Heiti Talvik (1904–1947) oli 1930. aastatel legendaarse Arbujate luuleseltskonna tähtsamaid liikmeid, Betti Alveri abikaasa, eesti luule mõjuvaimate värsside autor, klassikalise riimluule absoluutne tipp.

„Aga Heiti Talvik oli ka prohvet, kes ennustas II maailmasõja vapustusi ja nõudis inimvaimu uuestisündi,“ nendib kriitik ja kirjandusloolane Toomas Haug.

Haugil on hinnanguid veel: Heiti Talvik on vaimsusele pühendunud vaese boheemlase võrdkuju, inimest saatva igavese nukruse laulik, aga ka salapärane kuju, kelles luules käivad käsikäes blasfeemia ja kristliku halastuse motiivid.

„On võimatu aru saada, kust võtab ta oma fööniksit meenutava kuulutusliku hingejõu ja kuidas suudab paari värsireaga sõnastada kurbuse põhjatut sügavust,“ nendib Haug. „Niiviisi on Heiti Talvik saladus, mida ei avastata kunagi. Aga sellest saladusest on alati võimalik osa saada.“

Asjad kahe mehe öös

Tänapäeval, kui luules valitseb proosapärane vabavärss, oleks – või ehk siiski on – Talvik tõeline contra-luuletaja.

„Tema napid riimvärsid mõjuvad nagu verbaalsed piitsaplaksud ja tema inimsust vaagivatel sõnumitel on endiselt üleajaline jõud,“ kõneleb Haug. „Ta luule kutsub üles enesedistsipliinile ja süvenemisele ning hoiatab vaimse laiskuse eest.“

Talviku lugu ja luule kõlavad 14. septembril näitleja Kaspar Velbergi esituses Kadrioru Luigetiigil, aga igaüks saab ka ise selle arbuja loominguga tutvuda – õnneks on kirjastus Ilmamaa Talviku kogutud luuletusi pealkirjaga „Legendaarne“ välja andnud koguni mitmes trükis.

Talvik sobib festivalil hästi ka Mati Undiga – Undi ühe romaani pealkiri on otsene tsitaat Talviku luulest: „Öös on asju“. „Nad mõlemad tajusid teravalt inimvaimu hämaraid külgi,“ hindab Haug. „Unt ja Talvik on eesti kirjanduses – üks proosas, teine luules – puhta vaimsuse stiilsemad esindajad. Olid nad üldse lihalikult olemas?“

II Kirjandustänava festival Foto: Madis Veltman

Juhan Jaik saab oma tahvli

Festivali eel avatakse Tallinnas J. Kunderi 10 maja juures kirjanik Juhan Jaigi mälestustahvel. „Tahvel on pisike mäluvai linnamaastikul,“ hindab Juhan Jaigist festivalil kõnelev kirjanik, kirjandusteadlane ja muusik Lauri Sommer.

„Võib ju tütar Ilo mälestuste põhjal kujutleda, kuidas vana Juhan seal oma kaunitarist naise Miimuga elas, sõpradega suitsuloori all bridži lõi ja kolmele lapsele unejutte improviseeris, kuid need on ainult pudemed. Kirjaniku meenutamiseks tuleb teda ikka lugeda.“

Just seda silmas pidades koostas Sommer Jaigi seni ilmumata materjalist raamatud "Tundmata palu" ning ainult jutte sisaldava "Võrumaa joogi julgustükid". Väljaandjaks on kirjastus Kaarnakivi Selts, mille peakorter asub Jaigi kodukülas Luhametsas Kurgja talus, kus kord elas tema vanaisa.

Kindlasti on pigem vähe neid, kes Jaigi loominguga varasemast tuttavad. Neile ütleb Sommer, et just Jaik tõi Lõuna-Eesti maailmatunnetuse kirjakeelde, ühendas vana pajatamise tava ja kunstkirjanduse, tõi proosasse folkloorse fantastika, pisut gootiliku reaalsustaju ning mahlaka vestlusliku jutustamislaadi. Ning tema eluvaade oli muhe, looduslähedane, humoorikas, lüüriline ja üllatusi täis.

Jaigi loomingu tuum on "Võrumaa jutud". Ainestiku poolest on haruldane ingeri külas toimuva tegevustikuga värvikas suvitusromaan "Rannaliivalt taevani". "Kaarnakivi" annab toitu laste fantaasiale ja naljasoonele. "Pombi ja siukuningas", mis räägib Luhametsa küla tekkimise loo, võiks võrdselt sobida nii väikestele kui suurtele – nõnda kõlavad Lauri Sommeri soovitused.

Juhan Jaik, Juhan Liiv, Heiti Talvik ja Mati Unt Foto: Rahvusarhiiv, Wikipedia, Tiina Kõrtsini/Õhtuleht

Klassik kõnetab alati

Loomulikult ei puudu Kirjandustänava festivalilt Juhan Liiv. Temast indu ja innustust saanud omaloomingut esitavad Toomas Kiho, Jaak Jõerüüt, Veronika Kivisilla ja Berit Kaschan.

„Juhan Liiv on meie suur klassik, seda ka oma ebastabiilse meele- ja loomelaadi juures,“ väidab Kiho. „Klassik kõnetab meid igal ajal ja ajastul – see ongi üks klassiku-mõiste tunnusjooni.“

Kirjandustänava festivaliks valmistudes luges Kiho veel kord Juhan Liivi luuletuste koondkogu.

„Võin seetõttu kõige värskemate muljete põhjal tõdeda, et Liivi luuleridade seas on neid, mis kõnetavad meid just praegu aktuaalselt, näiteks tema armastuse sõnad Eesti aadressil. Seepärast, kui kõneleme siin klassik Liivist, ei olegi kohane mõtelda tema toomisest tänapäeva: ta ongi siin! Ega ole kohane kõnelda ka meie minekust minevikku – sest mitte sealt ei pea me Liivi otsima. Vaid siitsamast, enda ümbert.“

Kõrvuti kõne all olnud meestega tuuakse Koidula tänavale veel terve hulk autoreid. Aga ka tänav ise on juba kirjandust täis: siin elas

A. H. Tammsaare, tänav lõpeb Eduard Vilde muuseumiga, mille aadressiks nüüd küll Roheline aas. Siin asub ka maja, kus on elanud ja elavad mitmed Eestile olulised kirjanikud. Sellele vaatamata ei tundu Tallinna linnaruum ka Kadriorus ülemäära “kirjanduslik”, palju on ka sellist pärandit, millest ei osata hoolida. “Nii lõimegi Kirjandustänava festivali, mis pole raamatulaat, vaid tõesti päev, mil räägitakse eesti kirjandusest,” selgitab Maarja Vaino.

Sulev oll