Kolisime perega 1990. aastate lõpus maale, kunagi asunikutaluna rajatud talukohta. Maja taga kasvas hulk õunapuid, näiteks ‘Valge klaar’, ‘Antonovka’, ‘Tartu roos’, õunapuude vahel tikri- ja mustsõstrapõõsad, vaarikatihnik ja üksik aroonia.

Oli näha, et kuni viimase ajani on eelmine pererahvas pidanud õunapuude vahel suurt kartuli- ja köögiviljaaeda, seal oli maa suurte lappidena traktoriga üles küntud. Maja päikesepaistelisel lõunaküljel kõrgus vana elupuu ja kasvasid sirelid, veidi eemal suured ebajasmiinid.

Anneli Banner.

272 lk.

Kirjastus

Hea Lugu.

Vähehaaval majaümbrust korrastades hakkas selguma, et kunagi on piki maja äärt jooksnud kitsas lillepeenar, kus kevadel tärkasid poeedinartsissid ja lumikellukesed, aspar ja sügislille lehepuhmad, maja nurga juures lõhnas varasuvel mairoos, sügisel avas oma rasked kollased õied lõhislehine päevakübar.

Võimalus avastada oma aia lugu

Anneli Banneri vastilmunud “Eesti aia ajalugu” oli minu jaoks hea võimalus oma aia lugu kiht-kihilt avastada ja Eesti aedade suurema arenguloo taustal näha. Millised aiamoed olid sõjaeelses Eesti Vabariigis ja mis taimed võivad olla minu koduaias sellest ajast jäänud? Kas miski võiks pärineda veel varasemast ajast, näiteks 19. sajandi lõpust? Ja miks oli tarvis nõukaajal õueaeda suruda kartulimaa ja suured köögiviljapeenrad, kui põllumaad laiub ümberkaudu piisavalt?

Ajapikku paranesid majandusolud, tuli juurde teadmisi ja tahtmist rohtaiaga oma kodukohta vääristada.

Anneli Banner alustab Eesti koduaia lugu 19. sajandi keskpaigast, mil talusid hakati mõisalt päriseks ostma. Varem, renditaludes oli vähestel jaksu ja põhjust taluõue korrastada ja kaunistada. Ajapikku paranesid majandusolud, tuli juurde teadmisi ja tahtmist rohtaiaga oma kodukohta vääristada. Praktilise meelega eesti aiapidaja on läbi aegade kasvatanud eelkõige seda, mida saab süüa ja/või lisasissetulekuna müüa. Viljapuud, marjapõõsad ja köögiviljaaed on tulnud esimeses järjekorras, olgu siis õunakasvatuse hiilgeajal 20. sajandi alguses või nõukogude ajal, kui kasvatati Vene turule köögivilju.

Aga tulemata ei jäänud ka iluaiad – algul mõisaaedade eeskujul, 1920.–1930. aastatel ajakirjanduse, aiaseltside ja kodukaunistamise kampaaniate toel. Anneli Banner võtab Eesti aia ajaloo peatükkhaaval läbi umbkaudu 19. sajandi keskelt alates kuni 1980. aastate Türi lillelaatadeni. Juttu on sellest, miks olid aiad ühel või teisel perioodil just sellised, nagu nad olid: millised olid majanduslikud tegurid, poliitilised mõjutajad, moed. Mis nõu andsid loetumad ajakirjad, mis suundi mõjutas kodukaunistamise kampaania.

Värvikad on omaaegsest ajakirjandusest pärit väljavõtted, mis hukkamõistuga kirjeldavad korralagedust paljude talude ümbruses, nt 1937. aasta Taluperenaises: “Läveesise ümbrus on täis kaikaotsi, ahjuluud vastu maad, vigel seina najal püsti, labidas kuivanud muistsesse savikasti, roostetanud plekkpangi kere, mädanev jalamatt poolenisti prügimullast väljas, tökatipannikesed, kammitsad ja koeraketi ots, ja veel igasugu koli, prügi, teibaid ja teibakesi […].

Koduaiad on osa meie kultuuripärandist. Nad elavad oma elu ja jutustavad oma lugu, kui laseme neil seda teha ega torma uuendamistuhinas kõike olnut välja juurima või maha saagima.

Anneli Banner on Eesti koduaia loo kirjapanekuks kasutanud varem kitsamatel aiandusteemadel ilmunud uurimusi ja lisanud neile rikkalikult materjali arhiividest, muuseumide kogudest ja oma välitöödelt. Nii botaanika kui ka kultuuripärandi valda kuuluv haridus ja töökogemus Eesti Vabaõhumuuseumis annavad talle ainulaadse ettevalmistuse Eesti aianduse loo tutvustamiseks.

Palju lisainfot ja ilusaid pilte

Autor ütleb raamatu sissejuhatuses, et selle eesmärk ei ole jagada praktilisi soovitusi vana taluaia taastamiseks ega põhjalikke taimeliikide ja -sortide kirjeldusi. Aia arenemise lugu jutustades võtab ta aga siiski päris palju jutuks ka konkreetseid liike, sorte ja aiakujundusviise. Palju lisainfot ja silmailu annab rikkalik pildimaterjal: raamatus on nii tänapäevaseid kui ka ajaloolisi fotosid mõisa- ja taluaedadest, jooniseid omaaegsetest ajakirjadest ja kärneriraamatutest, aiakujunduse võistlustöödest ja taluaia plaane.

Koduaiad on osa meie kultuuripärandist. Nad elavad oma elu ja jutustavad oma lugu, kui laseme neil seda teha ega torma uuendamistuhinas kõike olnut välja juurima või maha saagima. Nagu vanaema kummut toanurgas või väljaõmmeldud lina laual, nii räägib ka vana asparipuhmas, talijorjen ja sirelihekk lugu eelmiste põlvkondade ilumeelest, töödest ja tegemistest. Lood viljapuust, kasest või pihlakast, mis istutati kellegi sünni või pulmade puhul, mälestus nöörile kuivama aetud ‘Antonovka’-viiludest seovad kokku aia, inimesed ja taimed. Mul on hea meel, et osa neist lugudest on nüüd jõudnud raamatukaante vahele.