Minul juhtus nii Daphne du Maurier’ romaaniga “Rebecca”. Loo saab kokku võtta läbinisti tavaliste lausetega. Noor kohmakas neiu, rikka proua tähelepandamatu saatjadaam, kohtub välismaareisil jõuka leskmehega. Lühikesest tutvusest sünnib kõiki, ka asjaosalisi üllatav abielu ja elama asumine mõisa. Just selles paigas võtab aga autor lugeja kindlasse haardesse, andes vaikselt, kuid vääramatult märku: siin on igal sammul tuntav endise majaproua Rebecca kohalolek.