Peab tõdema, et viimasel ajal on osa kunsti muutnud sedavõrd poliitkorrektseks, et vaataja võib igavusest uinuda, teine osa aga kompromissitult dekoratiivseks, mis paneb ka haigutama, kui otsida erinevust tapeedipoest. Siin aga on kahjuks või õnneks lisaks keskpärastele ja viisakatele teostele ka kaks tõeliselt muljetavaldavat.

Tänu Marko Mäetammele ja eelkõige tänu Mare Tralla teravale reaktsioonile tema teoste pihta on üle hulga aja sündinud midagi, mis jäi hinge kriipima. See polnud küll ülev ega üdini positiivne elamus, aga vähemalt oli see elamus.