Kuulusin seekord festivali žüriisse. Jaksasin vaadata kuraditosin etendust, mis tundidega mõõtes teeb kindlasti rohkem kui 13 tundi. Selleks et kõik osalejad saaksid oma etteastele ka peegelduse saali poolt, vaatasid lavastusi ja andsid hiljem nähtule hinnangu peale minu veel Katariina Unt, Rait Avestik, Anneli Saro, Karl Laumets ja Toomas Lõhmuste.

Taritu Tubateater (Saaremaa) – Väino Uibo / Peter Karvaš “Mis juhtus Õllepruuli tänaval?”, lavastaja Väino Uibo.

Läsna Teater (Lääne-Virumaa) – Hella Wuolijoki “Niskamäe naised”, lavastaja Ene Pihol.

Kolga T.Õ.N.N. (Harjumaa) – Elo Viidingu “Hingelt ära”, lavastaja Terje Varul.

Jõelähtme LavaGrupp (Harjumaa), Andrus Kivirähk “Keiserlik kokk”, lavastaja Maie Ramjalg.

Margus Kobing – lavastas ja mängis (Tallinn), Andrus Kivirähk “Aabitsa kukk”.

Must JaAm (Tartu), Janno Puusepp “Leivi”, lavastaja Janno Puusepp.

EHH Teater (Abja, Viljandimaa), Urmas Lennuk “Boob teab”, lavastaja Andres Linnupuu.

Oomeriteater (Tallinn), Jean-Luc Lagarce “Meie, kangelased”, lavastaja Maret Oomer.

Lisaks anti hulgaliselt näitlejapreemiaid ja eripreemiaid.

Kolga naised

Üks, milles veendusin, oli see, et harrastajad tahavad olla kutseliste moodi. Eeskujud nii lavastajatel kui ka näitlejatel on meie profiteatris. Ja maitse on selline teatrite peavoolu oma.

Ühest küljest pole see paha, teisest küljest võiks harrastajad olla vabad teatritele omasest rahateenimise painest. Sellest, et lavastus peaks kokku tooma massiliselt publikut. Vabadus võiks väljenduda loomingulistes otsingutes.

Et see on võimalik, kinnitas Kolga näitetrupp T.Õ.N.N., mida juhendab Terje Varul. Nende lavastus “Hingelt ära” on valminud Elo Viidingu luuletsükli “Üksteist üksindust” põhjal ja liigitus minu jaoks õnnestunud loominguliste otsingute sekka. Laval oli üheksa naist, igaühel oma nägu ja asi ajada. Isiksused. Hiljem sain oma rõõmuks teada, et kõik naised on Kolga kooli õpetajad. Sellist koosmängu ja maitsekust näeb isegi kutselises teatris harva. Õnnestumine nii vormiliselt kui sisuliselt. See oli elamus.

Žanriline mitmekesisus

Seal harrastajatega kõneldes väljendasin end nõnda ja jään selle juurde, et kui tahetakse koos käia seltskonna pärast ja ühtlasi veini, õlle ning sauna kõrval ka teatrit teha, siis see on harrastusnäitleja suur õigus. Kellelgi pole õigust seda halvustada. Mulle aga meeldib rohkem, kui seltsielu elamise ees käib soov teatrit tehes ennast ja ümbritsevat elu rikastada.

LendTeatri “Armuke”. Mängivad Kaidi Koppel ja Karl Bussov, kes said partnerluse preemia. Foto: Rait Avestik

Räpinas nähtu hulgas oli näiteks ka tantsuteatrilavastus “Võitmatu tinasõdur”. Jõelähtme harrastajad tantsisid selle ilusa muinasjutu publikule nii, et kordagi ei olnud igav. Olen seda meelt, et teatris tuleks just lastele mõeldes ka muinasjutte mängida. See kasvatab ka täiskasvanuid ja Jõelähtme lavastaja Merike Kahu juhatusel valminud tükk seda veendumust ka kinnitas. Muinasjutt avab fantaasiat ja laseb muunduda. Oli monolooge, draamat ja komöödiat. Suuri truppe ja väikseid koosseisusid.

Proffide puudutus

Minu jaoks eristusid üldisest pildist nelja professionaali juhendatud trupid ja lavastused. Saaremaal on endale tegutsemisruumi leidnud Väino Uibo. Nähtud Taritu Tubateatri mängitud “Mis juhtus Õllepruuli tänavas?” eristus just selle poolest, et lavastaja Uibo oli näitlejatega teinud näitejuhi tööd. Ja laval olijad teadsid, miks nad sinna tulevad ja kes nad selles kohas on. Taas üsna ootamatu elamus.

Raivo Adlas, selgub, on Keilas- se elama läinud ja seal uue harrastajate trupi loonud. Selle meeskonna esimene töö on Ain Kalmuse romaani “Juudas” in- stseneering. Mängiti vabas õhus, Räpina mõisa sammastega peaust ja vägevat treppi ära kasutades. See tahtmine süveneda materjali, mis esmapilgul käib üle jõu, nõuab keskendumisjulgust. Vaadates oli selge, et kõik näitlejad tahtsid seda maailmapilti mängida ja aru saada, mis maailmas siis sündis ja milline on selle tähendus praegu. Uhke.

Lavastus “Aabitsakukk”. Margus Kobing mängib ja on lavastaja. Foto: Rait Avestik

Jaan Toominga Elva Lend-Teatris lavastatud kaheinimesetükk “Armuke” on Harold Pinteri kirjutatud ja pakub näitlejatele palju mänguvõimalusi. Näitlejad ja Tooming neid ka näitasid. Nii et taas polnud nii-öelda lavaajas suuri õhuauke.

Margus Vaher tegutseb Viljan-dis Seasaare teatris. Ja taas tuleb selle lavastaja enda kirjutatud loo esitamisel kiita näitejuhi tööd. Lugu ise jäi mu jaoks pisut keskpäraseks, seda enam on põhjust kiita kõiki näitlejaid, kes suutsid mängida nii, et selle loo pisutise trafaretsuse peale mõtlesin alles siis, kui etendus oli lõppenud.

■■■

Üks detail, millele harrastajad võiksid tähelepanu pöörata, on see, et kui satutakse teise lavakeskkonda, mille piirid on kodusest kas väiksemad või hoopis suuremad, siis tuleks seda arvestada. Vähemalt läbi mõelda, mida uus ruum näitlejatelt nõuab. Harjuda ette antud võimalusega.

Liiga tihti torkas silma, et näitlejatel on laval ilmselgelt kitsas või et kodulava on olnud mängimiseks pisem ja aeg seal käinud teisiti.

Ma ei saa lõpetada kummarduseta Räpina looduse ees. Selle ilu ees, mis on hoitud. Festivali laureaatidele kingiti istutamiseks noor pihlakapuu. Õitsege siis ja kandke vilju, teatrisõbrad.


Ma räägiks nähtu põhjal läbivatest probleemidest. Trupijuhid on väga tihti valinud mängimiseks nõrga kirjandusliku materjali. Need on vaatajale igavad, lapsikud või liiga klišeelikud ja tegelikult ka näitlejatele laval suurt midagi ei paku. Näitlejal on laval igav, publikul saalis.

Lavastus ei kõneta tänapäevast vaatajat. Teatrit tuleks ikkagi teha näitlejate pärast või siis ka publiku pärast, heal juhul mõlema jaoks.

Teine asi: harrastusteatri juhtimise vastutus langeb ikkagi lavastajale, kes trupiga töötab. Minu meelest näeme liiga palju selliseid lavastusi, kus harrastusnäitleja on laval jäetud abitusse olukorda. Ta keskendub tekstile, lihtsalt oma repliikide väljaütlemisele. Ta ei tea, kes ta on tegelasena, talle pole antud tegevuslikku ülesannet.

Teater ei ole pelgalt teksti ilmekas esitamine, vaid peaks ikkagi olema mäng, teatrimäng. Harrastusteatris on näitleja veel haavatavam kui professionaalses teatris: tal pole väljaõpet ja ta ise ei tea, kuidas mingeid olukordi lahendada.

Seda peaks kuidagi riiklikult soodustama, et need inimesed, kes õpivad harrastusteatri juhiks, teeksid igal aastal kas või ühe lavastuse ka harrastajatega. Seda võiksid teha ka kutselised lavastajad – mitte olla vaid kunstnik, vaid olla ka missioonitundega kodanik ja tegeleda kas või natukene ka harrastajatega. See annaks palju mõlemale.

Kolmas asi: lava on nagu suurendusklaas – ükskõik mille sa lavale paned, lava suurendab selle välja. Kõik torkab silma.

Tahaks harrastajaid julgustada, et nad ei kulutaks nii palju energiat dekoratsioonidele ja rekvisiitidele. Lavakujundus takistas mängimist. Trupp ei mahtunud mööbli ja rekvisiitide vahele ära. Teatri kese on näitlejate mäng.