Möödunud nädala "Maalehes" ilmus intervjuu Saaremaa turismikuninga Alver Saguriga, kelle sõnul "kõige paremini müüvad tuuleveskid, koduõlu ja mereäärne rahu". See lause ei üllata meist ilmselt kedagi. Me teame, et Saaremaa on populaarne turismikant, kuhu inimesi tuuakse eraldi "vaatama" kohalikku loodust, ehitisi ja atmosfääri. Enamgi veel. Kui Eestit turundatakse välismaal, lükkame puulusikate ja Skype'i kõrval esimesse ritta alati ka Saaremaaga seotud objekte. Me ei müü Eestit Raplamaa või Ida-Virumaaga, vaid Saaremaaga. Ent miks on see kujunenud meie jaoks nii loomulikuks? Mis õpetas meile, et Eestit iseloomustab kõige paremini Saaremaa?