Hardi Volmeri vastvalminud mängufilmi “Johannes Pääsukese tõeline elu” peategelased ei ole lihtsalt krahvid, vaid sinematograafid.

Selle kõrgelennulise iseloomustuse annab Johannes Pääsukesele ja ka Harri Voltrile, keda mängivad Ott Sepp ja Märt Avandi, Türgi sõja suurte vuntsidega veteran, Kihnu saarelt pärit Sergei ehk Sergo – Tõnu Kark, kes palgatakse teejuhiks ja hobusemeheks.

Foto: Heiki Leis

Filmil mitu mõõdet

Kui Pääsuke Voltrit kamandab: “Harri, pane kaamera üles!”, kõlab see samamoodi nagu Lia Laatsi käsk Ervin Abelile Sulev Nõmmiku filmis “Siin me oleme”: “John, lase vesi välja!”. Mäletatavasti materdasid targad kriitikud Nõmmiku filmi pärast esilinastust maatasa. Aeg teeb imet. Nüüdseks on “Siin me oleme” staari staatusesse tõusnud.

Hardi Volmeri filmil on mitu mõõdet. Keegi on seda juba, mu meelest ekslikult, nimetanud vesterniks. Ma tunnen operaator Mait Mäekivi panoraamides ära hoopis Lõuna-Eesti muinasjutulised maastikud. Panoraamides räägivad ka filmi sinematograafid.

Nagu midagi poleks muutunud. Eesti esimene liikuvate piltide ülesvõtja Johannes Pääsuke püüab piltide ja kinotegemise eest inimestelt raha võtta. Hüvesid ka – andke öömaja, me teeme teist pilti. “Kes kopikat ei korja, see ei osta orja,” laulab Sergo Lõuna-Eesti viljapõldude vahel.

Või on see Türgi vanasõna? Mu meelest on need teeloleku kaadrid puhas kummardus Kaljo Kiisa filmile “Nipernaadi”, kus peaosas sootuks teistmoodi Tõnu Kark.

Kinomehed Volmeri filmis täidavad Eesti Rahva Muuseumi tellimust. Setu naised panevad ennast rahvarõivaisse ja hõbeehteisse, võtavad lapsed kaasa, kui Pääsuke neid pildile kutsub.

Nii juhtubki, et Pääsukese filmitud dokumentaalkaadrites, mis 1912. aastast säilinud, on setu naised piduriides tööl. Sirpidega vilja võtmas. Puhas ajalooline vale. Ilus vale isegi, et töö nii kallis oli, et seda tuli piduriides teha.

Foto: Heiki Leis

Klarnet soleerib

Filmile annab mu jaoks võtme Ardo Ran Varrese loodud muusika. Leitmotiiv, mis on mu jaoks äratuntavalt Odessa juutide muusika sugemetega. Klarnet soleerib seal kusagil. Ma ei arva, et see on juhuslik – Odessa ja Setumaa on ehk milleski sarnased küll. Ka selles, et varasemast ehedusest on alles vaid müüt. See ka, et tänapäeva setud teevad maailmasuurt laevafirmat ja toonased Odessa juudid kauplesid kullaga.

Seoseid võib välja mõelda nii- ja teistsuguseid, kuid mõlemat rahvakildu iseloomustab andekus ja laiskus ja romantilisus. Odessa juudimeloodiaga seoses veel see side ka, et vägisi tuli üht filmi läbivat meloodiat kuuldes pähe salm: “Roimar oli roninud vanaeide voodi. Eit oli saja-aastane, teda saunast toodi...”

See, kuidas Tõnu Kargu Sergo sepale, kes tema ära lõhutud peene filmikaamera korda teeb, ütleb “Aitüma, Kolla”, sobib tänuks kogu seltskonnale, kes selle Eesti filmi tegid.

Pääsukese Setumaal tekkinud sümpaatia Nasta, keda mängib Ester Kuntu, ei taha pildi ega filmi peale jääda. Ütleb, et hing antakse inimesele, kui üldse kellelegi. See on lihtsalt ilus.

Uhke kaader on, kuidas Pääsuke ja Volter tunnelis Lurichist räägivad. Tunnelist paistva valguse varjutab hiiglase kasvu valges riides mees, hark­ader seljas. Kõnnib lihtsalt läbi, ei ütle midagi. Või filmitegijate selgelt näidatud paralleelid metsaserval oleva õigeusu kabeli ja põlismetsa tähendustest.

Sellel filmil on Eesti filmi hing sees tõepoolest. Johannes Pääsukesel on kaasas adjustaat, mille ta vajadusel võimuesindaja­tega kõneldes lauda lööb; foto, kus ta on peal koos keisriga. Ni­me­tabki ennast keisri isiklikuks pildimeistriks. Muidugi võiks meenuda Kihnu Jõnni keisri kulliga kaptenipaberid Kalju Komis­sarovi samanimelisest filmist.

Hardi Volmer annab Pääsuke­se filmile hinge, lisaks muule ka Johannes Pääsukese enda kunagi üles võetud kaadrid, milles vaimukas kiiks juures. Näiteks Voltri ja Pääsukese lavastajajutud setudest filmitavatele, et nad kaamerasse ei vaataks. Ja Pääsukese dokumentaalkaadrites just seda tehakse.

Ott Sepa ja Märt Avandi varasema näitlejaelu slepp on ka sees. No näiteks filmivad mehed kirikuseina ääres istuvaid inimesi. Pääsuke-Sepp ütleb Voltrile-Avandile, et too võtaks mütsi ja läheks istuks, müts näpus, kerjuste sekka. Volter muidugi solvub ja seletab, et ta on meditsiinitudeng ja mõisniku poeg. Selle peale ütleb Pääsuke: “Harri, kas sa ei võiks kordki elus enda üle naerda?”

Ei ole juhus, et sellele jutule eelneb meeste dialoog, kus Volter kindlalt väidab: kerjuseid pole mõtet filmida, vaataja tahab kinos näha, et inimestel ikka hästi läheb. Tuleb tuttav ette ju.

Foto: Heiki Leis

Uhke kurbus

Vägisi viib see film mõtte sinna, et kes meist, eestlastest, kord saja aasta pärast etnograafilisi kaadreid üles võtavad kui eksootikast. Mis rahvusest nad on ja missuguste kaameratega? Või läheb kuidagi teisiti.

Lisaks kõigele muule võluvale teeb sest filmist filmi see, et temas on sees uhke kurbus. Nii algus- kui lõputiitrites on tegijad rõhutanud, et see film on tehtud, pidades silmas Peeter Brambati ja Arvo Kukumäe mälestust. Tõnu Kargu Sergo kallistab puskaripudelit, öeldes “parem viinahais kui mullalõhn” ja tal on Kuku silmad peas. Lisaks teadmine, et nii Voltri kui Pääsukese elu jäi Vabadussõja tõttu lühikeseks, peale selle me oma maa hääbuv ilu.

Harri Volter kõneleb lõpu poole, kui võte on läbi: “Mõel­ge, saja aasta pärast te olete kõik surnud, aga setu kultuur, kultuur käib. Lindi peal.” Valusirooniliseks teeb öeldu see, et näitleja Avandi sõnadele saksa aktsendi juurde kõneleb. Vägisi viib see film mõtte sinna, et kes meist, eestlastest, kord saja aasta pärast etnograafilisi kaadreid üles võtavad kui eksootikast. Mis rahvusest nad on ja missuguste kaameratega? Või läheb kuidagi teisiti.

See, kuidas Tõnu Kargu Sergo sepale, kes tema ära lõhutud peene filmikaamera korda teeb, ütleb “Aitüma, Kolla”, sobib tänuks kogu seltskonnale, kes selle Eesti filmi tegid.

***

P. S. Mult on küsitud, et miks Pääsuke ja Volter ses filmis ikkagi Tartust Setumaale põgenevad. Alguses mõtlesin, et tegu oli mingite alasti piltide tegemise pärast tekkinud pahandusega. Aga oli hoopis nii, et rikas Lebedev maksis filmitegijatele töö eest ja ta lõigati filmist välja. Nagu elus tihtipeale.

Stsenaristid Hardi Volmer, Olavi Ruitlane.

Idee autorid ja kaasstsenaristid – Peeter Brambat, Hardi Volmer.

Režissöör Hardi Volmer.

Operaator Mait Mäekivi.

Kunstnikud Katrin Sipelgas, Killu Mägi.

Helilooja Ardo Ran Varres.

Produtsent Anneli Ahven.

Tootjafirma Kopli Kinokompanii OÜ.

Osades

Johannes Pääsuke – Ott Sepp

Volter – Märt Avandi

Sergo – Tõnu Kark

Nasta – Ester Kuntu

Kõrtsu-Ruudi – Üllar Saaremäe

Jaan Tõnisson – Peeter Raudsepp

Oskar Kallas – Ardo Ran Varres

Karl Menning – Robert Annus

Papa Lebedev – Tõnu Oja

Mustlane – Carmen Mikiver

Taarka – Merle Jääger

Kardavoi – Sergei Tsherkassov

Võtted kestsid juuni–august 2017 ja juuli 2018.