Kooliteatrite suvekoolis Rannal oli liikumine kõiki osalejaid ühendavaks lüliks Foto: Viio Aitsam

Esimeses suvekoolis 24 aastat tagasi oli kaks vahetust. Kool kestis kümme päeva ja sellest sai osa 600 last ja noort.

Nüüd osales 160 noort teatritegijat ja nende juhendajad. Kõigil viiel päeval olid laagris õppetunnid nii õpilastele kui ka kooliteatri juhendajatele. Lianne Saage ütles, et lapsed on jagatud gruppidesse – grupis kuni 12 õpilast. Rannal oli sellel aastal 11 gruppi, igal oma noor juhendaja. “See on meie kogemus, et väikestes gruppides on kasutegur kõige suurem,” selgitas Lianne Saage aastatega väljakujunenud korraldust.

Sõnade muusika avab südamed

2019. aastal tegelesid õpilastega Vallo Toomla, Lauli Otsar, Rauno Kaibiainen, Ragnar Toompuu, Kristjan Rohioja, Grete Jürgenson, Eduard Tee, Alo Kurvits, Kaire Russ, Tanel Ting ja Reigo Tamm. Kooliteatrite juhendajatele andsid tunde ehk esinesid Märt Treier, Maarius Pärn, Uku Uusberg, Martin Algus, Urmas Lennuk ja Margus Mikomägi.

Korralduse kandev jõud on lapsed, kes teevad kaasa Lianne Saage kooliteatris Liblikapüüdja. Kogemus, mis saadakse nii luulefestivalide kui ka Ranna suvekoolist, on ilmselt võrdväärne esinemis- ja lavakogemusega, mida pakub kooliteater.

Soov on anda edasi teadmist asjust, mis on elus päriselt tähtsad ja väärtuslikud.
Lianne Saage-Vahur

Vägev on traditsiooni puhul see, et kunagistest kooliteatrilastest on saanud teatriga seotud täiskasvanud, kes tulevad appi suvekooli pidama. “Puhkus on selle kohta, mis Rannal sünnib, üsna vale sõna. Siin on iga sekund tegevustega seotud. Kokkusaamine on see aga küll,” kirjeldas Lianne Saage.

Lianne Saage-Vahur Foto: Viio Aitsam

Kokku saavad ühise kultuurihuviga inimesed. Suvekoolis on aastatega välja kujunenud oma rituaalid ja Ranna on laagrilistele ka esinemise paik. Ei ole vähetähtis, et näiteks kõlab laagris vaid eestikeelne muusika. Ja oma osa on muidugi Peipsi järvel ja sealsetel põlispuudel. Üleriigiline kooliteatrite suvekool on elukool.

Mulle meeldis seda emotsionaalset õhkkonda sisse hingates mõelda ennast tagasi ammusesse aega, kui alles teatrist kirjutama hakkasin. Mõtlesin, et teatri üks ülesandeid võiks olla inimeste vabastamine omasüülisest alaealisusest ja et nii teatritegemine kui ka selle nägemine võiks olla täiskasvanuks saamise ja olemise väljendusvorm.

Mis on teater ja miks?

Täiskasvanuks olemisest lähtudes palusin kooliteatri juhendajatel kaasa mõelda, miks nad lastega pühendunult tegelevad, hoides elus mänguvajadust ja oskusi.

Ühe laagripäeva kava Foto: Viio Aitsam

Lühikokkuvõte õpetajate kirjapanekutest: “Teatrit saab teha vaid üksteisele silma vaadates ja kokku kuuludes”, “Teater on paik, kus sünnivad imed”, “Teater on fluidum. Teater vapustab, puhastab ja mõtestab maailma”, “Teater on selleks, et oma mõtteid kõrvalise abiga selgemaks mõelda”, “Teater on koht, kus võib armastada ja vihata ja tunda ka siis, kui seda päris elus teha ei julge”, “Teater on katalüsaator”, “Teater on kontsentreeritud peegeldus elust, mis aitab olla, tunda, hingata, avastada iseennast.”

Lianne Saage-Vahur sõnastas selle, mis teda kui kooliteatri õpetajat tegutsema paneb: “Soov anda edasi teadmist asjust, mis on elus päriselt tähtsad ja väärtuslikud.”