Lavastaja Ervin Õunapuu annab kohe alguses publikumärgi – paneb kesklaval äärmusest äärmusesse liikuma kivipendli. Seda liikumist jälgib tähelepanelikult peategelane Benjamin, mustad ristiprillid ees.

Vähemalt üks kujutluspilt, mis selle nööri otsas pendeldava kiviga kindlalt kaasneb: kes on patuta, visaku esimene kivi. Mulle tundub see Õunapuu lavastuse tundetoonide tabamise juures tähtis.

Autor Marius von Mayenburg.

Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ervin Õunapuu.

Valguskunstnik Margus Vaigur.

Videokunstnik Argo Valdmaa.

Mängivad: Tambet Seling, Ireen Kennik, Priit Loog, Meelis Rämmeld, Sander Rebane, Karin Tammearu, Lauri Mäesepp, Birgit Landberg.

Argipäevaaltar

Kunstnik Ervin Õunapuu ei lase lavale panna midagi ülearust. Mängupaik on eeslava, kus argipäevaaltar, madal ristkülikukujuline valge laud. Argielule annavad mõõdu ja sügavuse mu meelest kolmekordsed läbipaistvad tüllkardinad. Aeg-ajalt ilmub neile kardinatele sündmuspaika markeeriv pilt. Näiteks on mõjuv, kui pilt muudab mänguruumi võimsaks katedraaliks. Napp, minimalistlik maksimalism.

Loo mõistmisel on abiks põhjalik kavaleht. 2015. aastal tehtud intervjuus ütleb Marius von Mayenburg muu hulgas: “Kui see näidend on rünnak religiooni vastu, siis ründab religioon ennast ise.” Mu meelest on Ervin Õunapuu lavastajatugevus selles, et ta ei aja segi elutõde ja kunstitõdesid.

Teismeline peategelane Benjamin on leidnud Piibli. “Tänu pühakirjale teab poiss, mis on õige ja mis vale. Jumala sõnast saab vahend, millega võidelda kogu maailma puhtuse eest,” on kirjutatud tutvustavas tekstis. See on täpne, sellepärast tsiteerin. Küllap oleme me kõik kusagil mõelnud, et lähtume oma käitumises ja elus kristlikust moraalist. Näidendi autor ja Õunapuu juhivad tähelepanu sellele, kui vähe me tunneme Piiblit ja selle dogmasid.

Oma lavastuses Ervin Õunapuu nii kategooriline ei ole nagu argielus. Ta pigem juhatab publiku sellele teele, et hakataks ise mõtlema.

Pean minema isiklikuks, et selgitada Ervin Õunapuu põhimõtteid, mis mu meelest laval kunstilise kaalu saavad. Kord, arvan et selle sajandi alguses, istusime koos merekaldal.

Vaatasime rohkem kui rääkisime, küllap mind vaevas taaskordne rahapuudus ja siis ma fantaseerisin, et teeme, Ervin, oma ususekti – sina panustad ideoloogiasse ja mina jõulisesse karjase rolli. Et küllap meie uusreligioonil oleks palju kummardajaid ja ka materiaalseid toetajaid. Kõikvõimalik voodoo nagu tänapäeval, siis veel ei vohanud.

Ervini aus reaktsioon mu fantaasiale tõtt-öelda üllatas. Ta sai tõeliselt kurjaks. Sealt jäi mulle igaveseks meelde sõna usumanipulaatoritest kurjategijate kohta – religionäärid. Ja et pole vahet, kas tegu on kristlaste, budistide või musta kassi uskujatega.

Teater

Oma lavastuses Ervin Õunapuu nii kategooriline ei ole nagu argielus. Ta pigem juhatab publiku sellele teele, et hakataks ise mõtlema. Näiteks mängib Sander Rebane piiblitõdesid moraali aluseks toovat Benjamini nii, et ma saalis usun teda ja elan talle kaasa. Poissi ümbritsevad inimesed on väga sellest maailmast ja üsna särata tüübid. Pean tihti noogutama, et jah, just nii, noormees. Tasapisi jõuab kohale arusaam, et poiss on paras manipulaator. Kuni pendel peatub ja ta seda müstilist kivi hoopis kuriteo toimepanemiseks kasutab. Ning Piiblist on kõigele sõnasõnaline õigustus võtta.

Eriliselt jäi meelde, kuidas märgatavalt klapib kahe noore näitleja mäng ja kokkumäng – võimsa rolli teevad nii Sander Rebane kui ka tema kursusekaaslane Viljandist Lauri Mäesepp. Ka see, kuidas Meelis Rämmeld tabab ära lavastaja napi lavakeele ning teeb oma Pastori rolli just selles võttes, on tähelepanuväärne ja huvitav.

Charles Darwini evolutsiooniteooria ja Martin Lutheri arusaam piibli loomisloost põrkuvad selles näidendis ja lavas- tuses.

Mõjus ja Ervin Õunapuule mu meelest iseloomulik on bioloogiaõpetaja Ireen Kenniku lõpumonoloog.

Autor on selle monoloogi juurde kirjutanud remargi, et õpetaja lööb oma jalad naeltega põranda külge kinni. Õunapuu seda ei kasuta, vaid paneb pildi noori täis klassist. See näitab lavastaja-kunstniku maitset ja mõjub kogu ohulavastuse kontekstis lootusrikkamalt.