Ma üsna meelega ei lisanud sellesse loo avalausesse tegijanaiste tiitleid. Merle Karusood iseloomustab lisaks öeldule, mis kirjas, ka see, et raamatu sisekaanel on kirjastaja Sirje Endre teda koos Katrin Saukasega konsultandiks tituleerinud.

Merle Karusoo.

Suleillustratsioonid: Katrin Saukas.

Kaanefoto: Birgit Püve.

Toimetaja: Heidi Rosma.

160 lk.

Kirjastus SE&JS.

Lisandusi loetule

Olgu siinkohal ka see öeldud, et “Tunnistamisi” on selline mõtteraamat, mida saab sirvida ja kaasa mõelda, aga ka raamat, mida on võimalik huviga kaanest kaaneni ühe jutiga läbi lugeda. Merle Karusoo “Tunnistamisi” kuulub nii formaadilt kui ülesehituselt ja ka mõttetiheduselt kokku Sirje Endre 2015. aastal avaldatud Fred Jüssi mõtteid vahendava raamatuga “Vaikuse maastikud”.

Mind ajendas Endre raamatu lugemine üles otsima ühe oma loo, mis ilmus 2007. aasta märtsis. Mäletan küll, et Eesti Draamateatri lavastaja Merle Karusoo kandideeris siis riigikogusse. Intervjuust lipsab läbi, et samadel valimistel kandideeris ka Peeter Jalakas. Ja kumbki ei osutunud valituks. Kõneks oleva intervjuu tegemise ajal ei olnud veel selge, et läheb nii.

Ma lihtsalt pean rõhutama veel kord, et see jutt sai aetud 2007. aastal! Küsisin Merlelt, kas elu Eesti Vabariigis on juba nii hull, et tema teatritegemistel pole enam sellist mõju, mis pööraks asjad paremuse poole. Merle vastas: “On hull küll, kui erakondlik kemplemine ja “võimul” püsimine on juba varjamatult tähtsamad kui riigi ja rahva ees seisvate tegelike probleemide lahendamine.”

Olen Merlelt tookord pärinud ka seda, mida demokraatia tema jaoks tähendab. “Jälgides seda, mis ümberringi toimub, ei saa ma aru, mis asi see demokraatia on. Kuulub ehk mõistete hulka, mida on ikka ja jälle tarvis uuesti defineerida. Lavastaja võib küll näitlejat, lavastusbrigaadi ja publikut mitte arvestada, aga siis ei tule tema lavastusest midagi välja. Laval on ju ikkagi näitleja, ja näitleja ei saa kanda võõrast sõnumit. Publik hääletab jalgadega. Teater on meeskonnatöö. Kui tööprotsessis ei õnnestu meeskonnaks sulanduda, on see halvasti tehtud töö, muud midagi.”

See oli nüüd näide Merle Karusoo sõnade kaalust ja mu meelest ka sellest, et kipume neidki asju unustama, mida ei tohi kõrvuti elades unustada. Karusoo “Tunnistamisi” mõtete raamat juhib sellele elutarkuse seostereale taas tähelepanu.

Elu lood, et kaasa mõelda

Võib küll nii öelda, et elulugude uurimine on Merle Karusoo elu lugu. Olgu siin veel üks tsitaat vastilmunud raamatust, see kirjeldab Karusoo elu mõtete suunda: “Elulood on üks noist asjust, mis aitavad lõpuni mõelda. Kui ma saan kõrvuti lugeda lugusid, mille autorid üksteist ei tunne, aga mis minuni toovad minu enese või minueelse aja valupunktid, erinevad maailmanägemised, siis saan ma sellest keerulisest ajast rahulikumalt mõtelda. Mul on võimalik aru saada, miks on elatud nii, nagu elatud on.”

Vist mitte ainult mulle on eriti sümpaatne see, et Merle Karusoo mõtted hõlmavad nii kultuuri, selle üht osa teatrit kui ka kogu ühiskonda.

Karusoo mõtetereast uues raamatus on üsna raske midagi välja rebida: “Kas sina usud, et Tammsaare oli targem mees kui Päts, ühe toimetuse lehemehed mõlemad? Üks kirjutas “Tõe ja õiguse” ja teise kõige ajaloolisem kirjatöö on baaside lepingule allkirja andmine!” Nii on ta 1992. aastal öelnud Reet Neimarile.

Reet Neimari usutlusest on pärit ka see mõte, mis mulle tundub eriti tähtis praegu, kui kontsentreerumiseks enam aega ja ehk oskustki pole. Reet Neimar küsib: “Sulle on alati tähtis olnud, et näitleja sinu töö kõrvalt mingit teist tööd ei teeks. Miks?”

Ja Karusoo vastab: “Minu jaoks on lavastus, see, mida ühed inimesed teistele näitavad, reaalne energia. Proovide ajal me kogume energiat, millega pärast etendusel saali mõjutame. Ja iga inimene, kes on vajalik loomeprotsessis, kuid ei too sinna energiat juurde, tassib sellega meie energiat minema. Tekibki küsimus, kas lavastajal ja paaril-kolmel näitlejal trupist jätkub nii palju jõudu, et kompenseerida ka see laialitassitud energia. See on nagu maailma soojaks kütmine, kui süsteemis on praod sees. Kui näitlejal on paralleelrollid, kuhu ta samal ajal jaotab oma energiat, on meie trupp selle võrra vaesem ja see mõjutab ka tulemust.”

Vist mitte ainult mulle on eriti sümpaatne see, et Merle Karusoo mõtted hõlmavad nii kultuuri, selle üht osa teatrit kui ka kogu ühiskonda. Inimesi, eestlaseks olemist, kui soovite. Haritud eestlaseks olemist. Ehk nagu Merle ise on öelnud: “Igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest.”