Legendi järgi süttinud Kristuse kirikusse viimisel seal küünlad, selle järgi ongi päev oma nime saanud. Küünal ja valgus on üleüldiselt Kristuse sümbolid.

Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel XX sajandi keskpaiku üsna tavaline.

Rahvatraditsioonis ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ning tulevikku, tehakse kaitseriitusi ja ravitakse.

Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel XIX sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased on süüdanud sugulaste ja armsate inimeste haudadel küünlaid jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal. Küünlad asetatakse ka inimese hukkumispaika.

Küünlamaarjapäeva peetakse mitmel pool jõulude viimaseks pühaks ning üldiselt on see pigem naiste püha. Naised sel päeval tööd ei tee ning punaste põskede ja hea tervise nimel on soovitatav sel päeval pruukida punast jooki.

Küünlapäeva päike tõotab head heinaaega, sula aga külma paastukuud.

Küünlapäeva kutsutakse ka pudrupäevaks, sest siis ei tohtinud tummine puder laualt puududa.

- 1 l kooritud kartuleid
- 1,5 dl tangu
- 100 g seapekki või sinki
- 1–2 sibulatn vett,
-  soola

Tükeldage kartulid ja pange poti põhja keema. Lisage leotatud tangud ja vesi. Keetke mõlemad pehmeks ja tampige pudruks. Lõigake pekk või sink kuubikuteks ja praadige koos sibulaga. Lisage praetud pekikõrned pudrule enne sööma hakkamist.

Väga maitsva pudru saab ka ahjus hautades. Siis pange ahjupotti kartulitükid, pekk ja sibul ning kõige peale tangud. Lisage vett, et seda oleks 2–3 cm üle tangude. Asetage pott kuuma ahju ja laske seal vähemalt paar tundi haududa.