Kui satute seltskonda, kus on rohkem kui üks käsitööline, jätkub lõngakera mõõduvõtmise ja kangarulli kerimise juttu terveks õhtuks. Aeg-ajalt on tunne, et käsitöölised lausa vajavad üksteise seltskonda. Ja seda mitte ainult ideede saamiseks, koosolemine on justkui pisike teraapiavorm. On suurepärane tunne, kui sind ümbritsevad inimesed, kes mõistavad su hullust kangaste, paelte ja lõngade järele. Keegi ei vaata viltu, kui oled taas kord lõngapoes n-ö libastunud. Selline koosviibimine on justkui koht, kus julged öelda, et mina olengi just “lõngahoolik”. Ja keegi ei mõista seda hukka, sest nad teavad, et ilusa tulemuse saamiseks on tarvis materjali, mille hulgast just need kõige õigemad toonid välja valida.