Tuttavaks sain Tarmoga üsna varakult. See võis olla 1967. aasta sügistalv. Olin sattunud Tartu Ülikooli õppima ja teadagi sügelesid näpud bänditegemise järele. Nii et otsisin linna pealt n-ö mõttekaaslasi. Praeguses Treffneri gümnaasiumis (siis oli koolil muidugi teine nimi) tegutses ansambel Varjud. See oli eriline punt – Tarmo Pihlap ehk siis Tarts, nagu teda hüüti, mängis selles viiulit. Sõprus tekkis meil päris kiiresti. Käisin Tartsil ka kodus külas, siiani mäletan aadressi – Sireli 21. Tarmo kodus sain esimest korda elus teada, mis tunne on minna sooja vanni. Minu senine elu oli käinud ilma vannita. Aga sügavaima mulje jätsid minule hoopiski Tartsi kaks kinnisideed.