22. september 1944 võinuks olla 15aastase Dolorice Greenbergi elu viimane päev – laatsaretlaev Moero, millega ta koos vanematega Saksamaale teel oli, hukkus koos sadade ja sadade teelistega.

Dolorice siiski pääses, aga elu, mida ta tol hetkel alustama pidi, oli kõike muud kui see, mida armastavate vanemate hoole all sirgunud tüdruk oodata võis. Ning mis kõige traagilisem: seda uut elu tuli tal hakata elama ilma armastavate vanemate – isa Karli ja ema Eliseta.

Idüll Petseris

Tallinnas sündinud Dolorice kasvas ja käis koolis Petseris, kus tema isa töötas koolide inspektorina, hiljem ka direktori ning õpetajana. Elati perele kuuluvas nelja korteriga majas, mille ülejäänud kolm eluaset olid välja üüritud.

Lapsepõlvesuvesid sai Dolo­rice nautida hoovis võrkkiiges kiikudes, talvi aga keldrimäelt kelguga alla lastes. Varakult õppis ta selgeks kolm keelt: kodus räägiti saksa keelt – suguvõsas oli ka baltisakslasi –, eesti ja vene keel tulid suhu teiste lastega mängides. Ning saatuse tahtel läks kõiki kolme hiljem erinevatel ning vägagi ootamatutel põhjustel tarvis.