Mul õnnestus saada ka praeguse Harjumaa piirkonna võrgupüügiluba. Üsna varsti sai selgeks, et Suure Kodumaa piirivalvekordonid on ennast sisse seadnud looduslikult kõige kaunimatesse paikadesse, mis olid ühtlasi parimad kalapüügi- ja jahipidamise paigad. Mereleminekuks pidi luba küsima nii kutseline kui harrastuskalur ja naasmisest ette kandma.

Seisime Vihterpalus, mis oli nii jõe kui merega õnnistatud paik, NL piirivalvekordoni väravas ja tahtsime teada anda, et meil on soov minna merele siiavõrke sisse laskma. Tunnimees, välistpidi Kesk-Aasia rahvaste poeg, küsis dokumenti. Näitasin sinisekaanelist kaluritunnistust nr 372, kus nii eesti kui vene keeles oli väljaandjaks märgitud Lääne Kalur ehk slaavi tähtedega Ljaane Kalur. Pilusilmne mees muutus umbusklikuks: „Kes välja andis?“

Ütlesin, et Lääne Kalur. „Neponjatno!“ ütles piirivalvur. „Kuidas tõlgitakse?“ „Zapadnõi rõbak“ vastasin lihtsameelselt. Oleksin vabalt võinud öelda näiteks „Slava KPSS“. Zapadnõi rõbak ei sobinud mitte kuidagi, sest Lääs tähendas kõike kõige halvemat. „Peab kutsuma leitnandi!“ ütles piirikaitsja.

Leitnant ei olnud kordonis, vaid oma kodus. Läks oma pool tundi kallist hämarusse kiskuvat õhtupoolikut, kui lõpuks loivas kohale ümara näoga ühepaelamees ja võttis meid endaga kaasa.

Leitnant elas väikeses majas kordoni piiridest väljaspool. Uks oli valla, peret ei olnud näha, küll aga naise ja laste fotod riiuli peal. Leitnant oli ilmselt puhanud, õnneks aga mitte pahur. Olime kalastanud mitmegi piirivalvekordoni võimuvetes ja näinud mõndagi kordoniülemat, aga see Vihterpalu mees, kes ütles nimeks Glazkov või Glaznov, tundus küll olevat valesse kohta sattunud.

Oli sihvakas heledapäine sinisilmne noor mees, ei karjunud, ei ropendanud, ei sülitanud, teretas kättpidi kõige lahkemal moel, justkui oleks ammu oodanud, et kaks tšuhnaakalakat keset uneaega tema privaatpinnale trügivad. Mulle tuletas meelde vana-slaavlast lapsepõlve muinasjuturaamatutest enne kui tatari-mongoli ike viljastas teistlaadi inimtüübi. Mööblit oli toas hõredalt, aga raamaturiiul oli täidetud ilukirjandusega, sõjalist atribuutikat ei olnud märgata. Mees pakkus istet, rääkisime, ei mäleta, millest, aga kui välja tulime, oli selge, et mereleminekuks on aeg liiga hiline.

Siiavõrgud lasksime sisse järgmisel päeval.

Kui sellest järgmisel hommikul tahtsime võrke nõudma minna, siis ootas meid ees väga paha üllatus. Merele meid ei lastud. Ei lastud ka kordoni väravast sisse. Tumeroheline veoauto seisis risti ees. Öeldi, et on erakorraline olukord, trvooga, kohal on kontroll kõige kõrgemast instantsist ja järgmise kolme päeva jooksul ei tulevat mereleminekut kõne alllagi.

Selge oli see, et saak läheb hukka, hea, kui tormi ei tule ja võrgud kätte saab. Mida see erakorraline olukord siis õieti tähendas? Esimene mõte oli, et keegi on üle piiri putku pannud. Kui mõne päeva pärast oma soppa ja riknenud kalu täis võrgud kätte saime, jõudsime jutule ühe niisama õnnetu kohaliku kalamehega, kellelt kuulsime järgmise loo.

Tallinnast tulnud kolm KGB ohvitseri – sama ametkond, mis NL piirivalvegi – Vihterpalu merele linnujahile. Alumiiniumist „Progressil“ olnud kaks 35-hobujõulist „Vihr“ mootorit taga. Kihutanud mööda madalat merd, sõitnud pardiparvedesse sisse ja materdanud vähe lennuvõimelisi pardipoegi aeruga. Siis, täie lauluga, põrutanud veealuse kivi otsa, paat lennanud kummuli ja „jahimehed“ uppunud ära.

Kas kõik täpselt nii oli, ei tea, kelleltki asjaosaliselt küsimine ei oleks tulnud kõne alla. Poleks olnudki, kellelt küsida. Vana, slaavlase näoga leitnant viidi karistuseks Kaug-Põhja teenistusse. Vihterpallu me enam ei sattunud.