Mis me ellujäämise saladus on?

Eestlase enesesäilitamise strateegias on suletus omal kohal. Hoiame oma asju sissepoole, ei näita neid välja. C. H. J. Schlegel kirjutas üle kahesaja aasta tagasi oma reisikirjades, et kui mõisaproua tuli, siis kummardati tema ees. Aga nagu selja pööras, lauldi temast pilkelaulukesi. Palun väga!

Eks samuti oli ka nõukogude ajal?

Jah! Rääkisime omavahel kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas igasuguseid poliitilisi anekdoote. Mõni kogus neid lauasahtlisse, ametlikult kirja panna ei tohtinud. Aga omavahel räägiti ikkagi, ka poliitilistes seltskondades, igal pool räägiti.

Me ei saanud olla päris avatud. Muidu oleks meil raske olnud ellu jääda. Oleme iseend oma sisimas, oma sees alles hoidnud, aga väljaspool oleme katsunud kohaneda valitseva olukorraga. Teist võimalust pole olnud!

Nii et kahepalgelisus on maarahva elutarkus?

Pigem suletus ja väline kohanemine, seesmise suveräänsuse säilitamine. See on olnud paratamatu ellujäämise strateegia nii mõisa- kui nõukogude ajal.