Aprilli lõpu palavatel päevadel oli loodusemees Vahur Sepp Ida-Virumaal Alutaguse metsades metsloomade talvel poetatud pabulaid loendamas ning läks läbi noorendiku, kus kolme aasta eest valgustusraiet tehti.

Kuivad haavaoksad raksusid jalge all, tuul puhus tagant. Seejärel jõudis ta lageda alani, kus sai paarkümmend sammu hääletult liikuda. Jäi sinna seisma ja tegi märkmeid.

Ühtäkki nägi silmanurgast liikumist ning kuulis sahinat. Vaatas – 15–20 sammu kaugusel hiilib keskmise suurusega täiskasvanud isakaru.

Kollaka turjaga loom astus edasi hääletult, aga paraja kiirusega, nina ette sirutatud, sõõrmed kiirelt käimas.