Staažikamatele lugejatele pole tema nimi võõras, sest Heiki Raudla on varemgi Maalehes kirjutanud – küll veistest, viljast, vihmast ja sajast muust vigurist, kõige rohkem aga inimestest, sest juttu ajab ajakirjanikuga ennekõike ikka inimene.

“Inimene võib olla tegus ja nutikas, aga ka niisama huvitav või naljakas. Inimene ehitab maja, harib põldu, karjatab loomi, keerab käkki ja keedab supi kokku sinna kõrvale...” ütleb Raudla, olles veendunud, et Eestis leidub palju huvitavaid inimesi, kellest kirjutada.

Mõni aeg tagasi sai populaarseks koolikirjandi tsitaat, milles laps väitis, et maainimesed on päris tavalised inimesed, aga uduga pole neid hästi näha. Heiki Raudla arvab hoopis, et udust on inimesi huvitav otsida.

Ta ütleb ka, et inimene peab tegema seda, mida ta kõige paremini oskab, ülejäänud asjad võiksid jääda ajaviiteks, hobiks või niisama jutuaineks.

“Olen mõelnud, et enamikus asjades olen rohkem teoreetik ja ega ma muud paremini oskagi kui kirjutada, elu on nii läinud. Sõnadest ja lausetest kokku veerenud lumepall on nii suur, et ega selle kõrvale teist sama suurt palli enam veeretada ei jõua.”