On räägitud, et Lätis oli Balti ketis seisnute tuju nukram kui Eestis, kus raadio edastas reportaaže, loeti isamaalisi luuletusi ja mängiti laule nagu “Mu isamaa on minu arm”, “Palve”, “Sind surmani” ja “Vaikne kena kohakene”.

Lätis olid sel päeval aga paljud lipud leinalintidega ning raadio edastas üsna tavapärast programmi.

Läti rahvarinde Tautas Fronte asutaja Dainis Īvāns ütleb, et Balti keti ajal oli rahva meeleolu siiski kõrgendatud, ent Läti olukord oligi toona pessimistlikum.

“1989. aastal oli juba teateid selle kohta, et lätlaste osakaal on riigis alla 50 protsendi. Moskva hoidis teadlikult rahvaloenduse tulemusi kinni, et inimesi mitte veel enam ärritada,” ütleb Īvāns. “Lätis teatati esimesena avalikult, et me arutame täielikku iseseisvumist. Sellele järgnes Moskvast igasugu ähvardusi, et kui me nõudmistega liiga kaugele läheme, siis neil on selleks puhuks juba plaanid valmis.”

Tankikolonn ootas

Teade raadiosaate ärajätmisest tuli Balti keti organiseerijatele 23. augusti hommikul halva üllatusena.

“Hommikul kell üheksa tulin rahvarinde peakorterisse, kui helistas keskkomitee ideoloogiasekretär Ivars Ķezbers ja ütles, et otseülekande tegemine on keelatud. Küllap talle helistati Moskvast, et kuidagi tuleb sekkuda,” meenutab Īvāns.

Läti ärkamisaja üks juhtfiguure mõtiskleb, et Moskva võis arvestada, et kui Lätis õnnestub Balti kett ära jätta, siis ei toimu seda loogiliselt võttes ka Eestis ja Leedus. Mõnel muul moel jõustruktuurid Balti keti toimimisse viimasel päeval siiski ei sekkunud.

“Kompartei oli loomulikult kategooriliselt Balti keti vastu, aga nad ei suutnud midagi erilist teha. Meid küll hoiatati, et Ādaži tankipolügoonil on kolonn valmis Balti keti teele sõitma, et meid hirmutada,” räägib Īvāns.

Oma kõnet ma õieti ei kuulnudki, sest seal oli selline juubeldamine. Ühelt poolt tuli raadiost Marju Lauristini, teiselt poolt minu hääl. Läti rahvarinde asutaja Dainis Īvāns

Igatahes tekkinud korraldajate seas pärast kõne segadus, kuna ei teatud, kuidas seesugust massiüritust ilma raadio abita koordineerida. Oli ju plaanitud, et otse-eetris saavad piirkondade juhid teatada, kuhu oleks parasjagu vaja inimesi juurde saata.

“Õnneks olid meie rahvarinde osakonnad nii distsiplineeritud, et kõik toimis iseenesest,” ütleb Īvāns ja meenutab 16. augustil Võnnu lähistel toimunud kohtumist eestlaste ja leedukatega, kus kõik detailid üksikasjalikult läbi arutati.

Kõne salvestis läks kaduma

Īvāns räägib, et kui emotsionaalselt uskus ta asja õnnestumisse, siis mõistus veel kahtles, et kas äkki tuleb mõnes etapis inimestest puudu.

“Selles kahtlust polnud, et üritus tuleb. See oli tohutu protsess, mida ei saanud enam peatada. Inimesed hakkasid juba hommikul kaugematest Läti osadest Balti keti teele sõitma,” ütleb Īvāns.

Läti Raadios oli Balti ketile pühendatud üksnes õhtused kakskümmend minutit. Ligi viis minutit sellest täitis Īvānsi kõne, mille ta samal päeval kirjutas, salvestas ning mille ajakirjanikud enda riskil ette mängisid. Kella seitsmeks sõitis Īvāns Eesti–Läti piirile.

“Kui kõne kõlas, võeti just kätest kinni. Ühel pool mind olid Eesti ja teisel pool Läti omavalitsuste juhid,” ütleb Īvāns. “Oma kõne ma õieti ei kuulnudki, sest seal oli selline juubeldamine. Ühelt poolt tuli raadiost Marju Lauristini, teiselt poolt minu hääl.”

Erinevalt Eesti ja Leedu selle päeva erisaadetest on Läti raadio salvestis kadunud. Alles on ainult muuseumis hoitav kõne mustand.

“Mingitel hirmuhetkedel olid raadioajakirjanikud selle salvestise kuskile peitnud ja enam seda Lätist ei leia. Kõne ei saa enam samal kujul ka korrata, sest mikrofoni rääkisin ma üldiselt vabalt, tekstist mitte täpselt kinni pidades,” räägib Īvāns.